Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Arvamus

Kaks küsimust, mis juhatasid sisse sisurikka päeva

Kõik käis väga lihtsalt. Noorem tütar sõrmitses arvutiklahve. Vanem tegeles nutitelefoniga. Korraks tekkis mõttevahetus, mis päädis küsimusega: „Kui kaugel see talu Rõngust on?“ Ja kohe küsiti ka elvalasest isalt: „Kus see Lapetukme küla asub?

Siin on väga palju õhku. Mis sellest, et pühapäeval, tänavusel Avatud Talude Päeval, oli väga-väga kuum. Sõiduriistu ootas lahe muruväli, inimesi aga Muru talu. Mitte just peasissesõit. See toob külalise kivivoodriga euromaja juurde, mille tagaosa on saanud mäekünkalt kindlat tuge. Maja ees on kena plats, mis meenutab inglase lossiesist, kuhu uhke kaarega saab sõita nii kaariku kui autoga.

Talupäevale tulijat juhatati majapidamisse varuteelt. Kõigepealt kandilise päikesevarjuga laua manu ehk registratuuri, kus ootas kena noore naise lahke tervitus ja ise tuli end „sisse kirjutada“. Pärastlõunaks ehk meie tulekuks oli kandeid üle 650.

Järgnes ettepanek heita pilk pisut eemal püsti pandud talu plaanile. See andis teada, et siin tegeletakse looma- ja teraviljakasvatuse ning väiketööstusega. Asitõendid olid vaateulatuses – puhtusest säravad põllumasinad ning taamal killuke ehtsat industriaalmaastikku. Ja abihooned, mis tõestasid, et ka heinapalle saab hoiustada esteetiliselt.

Võõrale sai selgeks, et talus kasvatatakse Wensleydale tõugu lambaid, šoti mägiveiseid, küülikuid, kanu ja parte ning tera- ja kaunvilju ja et siin töötab kaasaegne väike villavabrik.

Stenditekst kutsus ringi käima ning erinevaid loomi-linde vaatama. Esimene kohtumine nendega toimus juba registratuuris, kus võrgu all tatsasid imearmsad vutikesed. Lapsi nad huvitasid väga, üks eakam proua aga kippus linde kohe äragi ostma.

Juba registratuuris pandi kirja need, kes soovisid villavabrikut kaeda. Uus sats huvilisi kutsuti sisse igal täistunnil ja vabrik pandi ekskursiooni ajaks tööle. Külastaja sai näha ja kuulda, et uute kaasaegsete kammtüübiliste ketrusseadmetega käitis töötab siin alates 2017.aasta sügisest. Perenaine Liina näitas, kuidas toimub villa kraasimine, kammimine ja ketramine.

Nii mälestuseks kui kasutamiseks pakuti osta vabriku toodangut – erinevaid lõngu, kraas- ja kammlinti. Müüa oli ka Wensleydale lamba lokilist villa ja perenaise käsitööesemeid.

Külalisi olid kaasatud vastu võtma naabertalu inimesed, kel oli müüa värsket mett.

Pakuti kohvi ja võileibu, väga ruttu leidis külaline üles ka Muru Resto.

Toiduasutuse nimi oli aus nagu ka kõik muu siin majapidamises – kliendid said rahulikult istuda murul puude vilus mõnusas salus. Jäi ainult kaasa tunda neile, kes ei taibanud osta talurestorani esindusroogasid – tallešašlõkki, suitsutatud tallekoiba või veiseburgerit.

Siinkirjutajat ootas tõeline õnn – saada ehtsat lambaliha ja seda erakordselt soodsa hinnaga!

Lapsi meelitas loomulikult maitsev kokteil.

 

Kogu selle mõnusa päeva peasüüdlase, perenaise Liina Lehisega oli sel päeval võimatu jutule saada, sest ta juhatas vägesid, st. huvilisi ja rääkis iga tund villavabrikus ise.

Aga lehemees saab info kätte ka teisiti. Kindlasti oleks perenaine rääkinud, et Inglismaalt pärit Wensleydale’i tõugu lambad on tallu võetud nende eriliselt pika villa tõttu ja selleks, et vill täies uhkuses kätte saada, kasutab perenaine lammaste pügamisel masina asemel vanu häid lambakääre.

Ta oleks kindlasti teatanud, et esimesed Wensleydale’i tõugu lambad tõi ta tallu 2011. aastal. Kaks puhtatõulist jäära ja kolm utte. Nüüd on nendest saanud enam kui sajapealine kari. Vahepeal on Saksamaalt puhtatõulisi jäärasid juurdegi toodud ja karjas on ka terve hulk ristandeid.

Kui Wensleydale’i lambad kohale toodi, sai Liinale osaks üllatus, et lambad on ka väga suurt kasvu. “Nad on tegelikult nii liha- kui villatõug. See lokk on neil tõesti eriline ja imeline, hästi läikiv ja libe. Meenutab pigem inimese juuksekarva kui lambavilla kiudu. Lokid on kõigil erinevad. Kellel väiksema, kellel suurema rulliga.”

Selle tõu lammaste liha ei lähe üldse rasva. Liina: “Rasv annabki lambalihale spetsiifilise „kasukamaitse“. Neil seda maitset ei ole. Ristandtalled kasvavad hästi kiiresti. Tõuloomadest suuremad uted on sajakilosed, jäärad isegi kuni 140 kilo. Aga neil võtab see kasvamine aega.”

Tahtmatult meenus ammune sõit Turkmeeniasse, kus lambarümbakesed rippusid poelaes ja ostja näitas näpuga, mis kohast talle tükk lõigata. Küsimusele, kui palju rümbake kaalub, sain vastuseks, et 16 kilo (!).

Muru talus alustati sihikindlat majandamist 30 aastat tagasi. Liina: “Ka minu lapsepõlvekodus olid lambad. Ja siis ma unistasin, et mul tuleb kunagi lambafarm, 107 lammast. Sada endale ja seitse huntidele. Mu vanem tütar kinkis mulle üheks emadepäevaks kaks lambatalle. Sealt saigi minu lambafarm alguse“.

Talupere töötas pühapäeval palehigis. Ja kõik laabus. Siinkirjutajale, keda jalad pisut alt vedasid, pakuti tagasiringil registratuuris lahkesti istet. Seal kohtusimegi vallavanem Toomas Järveoja ja tema abikaasaga. Selgus, et mu puhutine vestluskaaslane, st. registraator, on Toomase lihane tütar. Sedakorda naabriperele abiks.

Ja suur üllatus tuli samal päeval kätte siis, kui takkajärgi talu kohta veebis andmeid otsisin. Avastasin, et olin oma lastega kõndinud samal kamaral, kus ka USA, Soome, Brasiilia, Jaapani, Iirimaa, Šveitsi, Rootsi, Saksa, Kanada, Hispaania, Tšehhi, Norra, Austria, Belgia, Taani, Portugali, Austraalia, Mehhiko, Tšiili, Lõuna-Korea ja veel mitme riigi kodanikud. See tähendab, et sõnum väikeses Eestis asuva Muru talu tegemistest on jõudnud üle piirikupitsate nii lähedale kui ka väga kaugele meist.

Suur tänu Muru talu perele ja tema abilistele suure vaeva ja ühe kauni päeva eest!

Kalju Hook

 

 

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X