Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguPersoonValla uudised

Rohkem valgust! – 120 aastat kunstnik Juhan Püttsepa sünnist

„Rohkem valgust!“, nõudis kunstnik Juhan Püttsepp, kui sai 1963.aastal Peedumäele krundi ja suhtles arhitektiga majaplaani asjus.

Kui aasta pärast kena suvekodu juba püsti seisis, selgus, et suure toa pirakas aken ei andnud ikkagi soovitavat valgusvoogu. Maja külge tuli ehitada klaasist ateljee…

Juhan Püttsepp sündis karjateel. 23.juulil 1898. Tartumaal Tähtvere vallas Rõhu küla Kirassere talu rukkiväljal, kus ema parajasti hakke köitis ja sünnitusvaludega karjateeni jõudis.

Noore ema äi oli ikka paras juurikas! Sellest, et peremehe vanem poeg Jakob julges armuda mõisa toatüdrukusse, tekkis nii suur pahandus, et isakodus hakati teda põlgama ja jäeti kõigest ilma, isegi õigusest pärida talu. Jakob otsustas koos naise ja lapsega oma teed minna – asuda erinevates kohtades talurentniku pooleterameheks. Seda ta oligi Puhja kandis Väike-Laaril, Tänassilma külas Kaubil ja mujalgi.

Üksvahe elati Soova vesiveskis. Sinna tuli kunstnik hiljem korduvalt tagasi ja maalis kaunist ümbrust („Talvine Keeri järv“, 1940 jt.).

Lõpuks, 1910.aastal, sai Jakob veovoorimehena tööd Tartu linnas. Pere – naine Marie, poeg Juhan ning nüüd juba ka teine poeg, 1902.aastal sündinud Eduard – sai ulualust samas tallihoones kus hobusedki.

Nii algas tulevase maalimeistri elu. Olid näguripäevad küll, aga au tema isale, kes armastuse nimel kõiki raskusi trotsis.

 

Juhan Püttsepp ja tema kaasaegsed said saatuselt aktiivsemaks eluosaks väga keerulised ajad. 1914.aastal vallandasid Euroopa suurvõimud massimõrva ehk maailmasõja. Neli aastat hiljem võitles Eesti välja oma iseseisvuse.

Juhan hakkas neil aastatel juba nekrutiks sirguma. Ilmasõja rindele ta ei jõudnud, kuigi mobiliseeritud oli. Vabadussõda möödus teenimisega tagavarapolgus.

 

Kunstniku lapselaps Juhani Püttsepp teab suguvõsa legendi, mille kohaselt vanaisal polnud amet sugugi enda valida. Ühel päeval oli vanavanaisa Jakob kutsunud pojad Juhani ja Eduardi enda ette ning öelnud: „Nüüd heidame liisku, kellest saab kunstnik ja kellest kooliõpetaja!“

Juhanile langes liisk saada kunstnikuks.

Vend Eduard aga õppis koolmeistriks. Oli pikka aega Ahja kooli juhataja. 1941.aastal viidi ta Tartu lähistel tankitõrjekraavi äärde ja lasti maha. Tegemist oli pealekaebamise, rumala ja traagilise juhtumiga.

 

Pallase lõpetas Püttsepp 1929.aastal eksternina maalikunsti erialal.

Joonistusõpetaja kutse sai ta samas asutuses juba kaks aastat tagasi. Siis läks õpetajaks Põltsamaale.

Juba noorpõlvest kujunes kunstnikul kaastunne kõigi nende vastu, kes pidi piskuga läbi ajama. Ikka tundis ta huvi, kuidas maarahvas elab.

Reisimise suhtes oli Püttsepp pigem eitaval seisukohal – tema tahtis kõige rohkem olla koduseinte ja –väljade vahel.

Soome ta ikkagi korraks sõitis. Ja ka Kihnu saarele. Kihnus jäädvustas ta inimesi paadisadamas askeldamas, rukkihakke sidumas ja saare kasinatel maalappidel kive korjamas.

Sõja puhkedes pääses kunstnik imekombel kõikide mobiliseerijate käest. Tegi sõdimise asemel pedagoogitööd – oli dekaaniks Pallases ja aastatel 1944–1951 õppejõuks Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.

Aastatel 1951-1957 töötas Juhan Püttsepp Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ning talus mehiselt iganädalasi sõite pere juurde Tartusse.

1957.aastal võttis ta osa Tartu ülikooli kunstikabineti asutamisest ja sai selle esimeseks juhatajaks.

Kui 1964.aastal Peedumäel suvekodu valmis sai, resideerus Juhan seal püsivalt iga aasta maist kuni septembrini välja.

Muidugi mitte niivõrd maja sees. Ta tegi pidevalt väiksemaid tiire, et leida olustikku tulevaste teoste jaoks ja seda ka skitsida. Tema meelismatkad kulgesid Pangodi järve äärde, kus vanaisa maalis ja tema lapselaps õngitses, Karijärvele, Vellavere suunda, Otepää järvedele ning Vapramäe ja Tõravere kanti. Huvitaval kombel meeldis talle kõige enam Tõravere raudtee ülesõidukoht – selle ümbrust maalis ta korduvalt. Kunstnik liikus jalgsi, bussi või jalgrattaga. Tihti vedas oma sapikuga teda maalimisretketele Leo Kivimaa, naabrimees Peedumäelt.

Kunstnik tegi 1966.aastal oma päevikusse tähendusliku kande: „Majake Peedumäe nõlvakul näib kujunevat mu meeldivamaks koduks. Siin on avarust, päikest ja rahu. Ainult siin tunnen end kõigest üle olevat“.

Talvel elas pere Tartus, Tähtvere pargi serval. Siin üüriti 5-toalist korterit.

Kui oli külalisi oodata, nähti vähemalt pool päeva roogade valmistamisega vaeva ja pereisa ei lubanud teisiti, kui et laual pidi olema valge lina!

Loometöö tarvis oli ateljee Tartu Kunstnike majas. Linnakoju tööd kaasa ei võetud.

Milline oli Juhan Püttsepp inimesena? Seda arutasime koos tema lapselapse, Eesti Maaülikooli Looodusteaduste kooli peaspetsialisti, 19 raamatu ja kahe dokumentaalfilmi autori Juhani Püttsepaga ühel laupäevasel päeval Elva raudteemaja õdusas puhketoas.

Igatahes kinniseks inimeseks Juhan Püttseppa pidada ei saanud, sest selline poleks sobinud ei Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse esinduskogu esimeheks, ei Tartu Kunstiklubi esimeheks ega tegevaks noorsoo-organisatsioonides ja muudel ühiskondliku elu aladel.

Juhani:„Vanaisa oli, ma ütleksin, just lahtine inimene. Kui keegi talle meeldis, võis ta võtta seinalt oma pildi ja selle ära kinkida. Samas inimliku rumaluse vastu oli ta karm. Kõige paremini on tema iseloom väljendunud tema piltides, nende ainestikus. Tuleb vaid osata näha“.

„Kas teil – Teie arstist isal ja Teil – on ka välist sarnasust kuulsa vanaisaga?“

„Hugo Hiibus tegi kord vanaisast sõbraliku šarži – pildi põhiosa moodustas suur nina. Ju see vist meie kõigi ühine „näitaja“ ongi“.

„Kas kunstnikuanne on ka edasi kandunud?“

„Jah, on. Minu poeg Johannes õpib praegu Eesti Kunstiakadeemias“.

Vestles ja küsis Kalju Hook

 

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X