Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguKultuurPersoon

Pargi tänava keelemees sai 145!

Elvas Pargi tänaval elanud keeleteadlane Johannes Voldemar Veski sündis 27.juunil 1873 ehk 145 aastat tagasi.

Tema sünnikohaks sai talupidamine Maarja-Magdaleena kihelkonna Kudina vallas.

Noormees pandi tarkust taga nõudma Vaidavere külakooli ja seejärel Maarja-Magdaleena kihelkonnakooli.   Siis sai ta koolipinki istuda Hugo Treffneri I järgu erakoolis Tartus, kus omandas gümnaasiumi põhikursuse.

Küpsustunnistust Johannes erakoolist ei saanud. Aga ühe asja küll – foto järgi otsustades kohevad vuntsid, mis sestpeale ehtisid mehe palet kuni surmani välja.

Atestaat tuli Narva gümnaasiumist aastal 1896. Mis sellest, et Veski oli siis juba 23 aastat vana.

Tartus tagasi, immatrikuleeriti Johannes siinses ülikoolis looduteadust õppima Seda õpetati füüsika-matemaatika teaduskonnas. Keeleteaduskonda toona veel ei olnud.

 

Veskil jätkus tudengina aega ka Miina Hermanni laulukoori jaoks. Kui Miina ühe harjutuse eel mängis koorile ette enda komponeeritud „Tuljaku“ viisi ja palus kellelgi sellele sõnad kokku panna, tegid luuletöö ära kaks noormeest – Karlsson ja Veski.

Peagi juhatas tudeng Veski ise Vanemuise segakoori. Leib tuli lauale ajakirjade „Lõbu ja Teadus“ ning „Rahva Lõbu-Leht“ keeletoimetamise eest. Sõna „lõbu“ tähendas toona ajaviidet.

 

1901.aastal kutsuti Johannes Voldemar Tallinna ajalehe „Teataja“ sekretäriks ja keeletoimetajaks. Veski elus algas Tallinna periood.

Seejärel jätkus keeletoimetaja töö „Virulases“ (tasuta), siis „Vaatlejas“ ning „Sõnumetes“. Järgnes sama tegevus Päevalehe juures ja toimetajatöö „Eesti Kodus“.

Peagi sai Johannes Voldemar Lydia Koidula venna, Harry Jannseni kaudu pakkumise teha koolide tarvis eesti keele õppekavad.

1908.aastal asus Veski jätkama ajakirjanduslikku tegevust Päevalehe juures.

Tallinna perioodi lõpu poole tuli Veskil võtta enda õlgadele ka üks suur ja tõsine töö – aastatel 1907-1914 juhatas ta Eestimaa Rahvahariduse Seltsi kirjandusosakonda. Siin hakkaski ta tegelema eesti kirjakeele normeerimisega.

Veski keeleteaduslik tegevus rajanes kahel põhimõttel – otstarbekus ja rahvapärasus.

1912.aastal avaldas Veski raamatu, mille nimeks sai „Eesti kirjakeele reeglid“. Sellesse ta koondas vahepeal Tapal, Tartus, Tallinnas ja taas Tartus korraldatud üle-eestiliste keelekonverentside materjalid.

 

Esimese ilmasõja alates algas Veski elus Tartu periood. Anton Jürgenstein kutsus Johannes Voldemari Eesti Kirjanduse Seltsi teaduslikuks sekretäriks.

Kui tollal oleks inimestel tööraamatud, oleks Veskil seal mitmeid huvitavaid kandeid: 1914-1922 – Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär, 1915-1934 – ajakirja „Eesti kirjandus“ toimetamine, siis sama ameti pidamine ajakirjas „Eesti Keel“ ja seda kuni 1940.aastani välja.

1919.aasta novembris kutsuti Veski veel ka ülikooli eesti keele lektoriks. Aastatel 1919 kuni 1944 (seega ka kogu Saksa okupatsiooni aeg) oli Veski Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja samast ajast kümme aastat ka veel Treffneri gümnaasiumis eesti keele õpetaja. Nii ta mitme koha peal rabeleski. Kokku tuli anda 50 tundi nädalas. Neist ülikoolis oli kuus – kaks grammatikat ja neli kirjanduslugu.

Ülikoolis Veski, see imelise töövõimega mees, hakkas koostama erialaseid eesti keele sõnastikke, mida tema elu jooksul sai valmis kolmkümmend kaks.

Oma eluõhtul võttis Veski ise kokku oskussõnad, mis tema abil teaduslikku eesti keelde pääsesid. Neid oli saanud rohkem kui 180 000!

Veski elu Tartu perioodi säravateks jälgedeks said tema osavõtt Eesti Entsüklopeedia koostamisest, mis kestis viis aastat, kooliõpikud, maailmakirjanduse sariväljaanded ja Eduard Vilde kogutud teosed.

Aastast 1946 kuni surmani oli Johannes Voldemar Veski Emakeele Seltsi esimees.

 

Nõukogude perioodi kolm aastat elas keeleteadlane Tartus ja suviti Elvas. Samas Elvat pidas Veski ligi poole sajandi jooksul oma päriskoduks. Tartu kodu põles tal 1948.aastal maha.

Algul elas perekond majas Pargi tänav 1, siis aga vahetati elukohta ja koliti majja Pargi 42.

Kolleegid panid professorile hüüdnimeks Vuntsveski. Eks ikka nende va vuntside pärast. Et tudengitel oli alati lubatud külastada õppejõudu ka tema Elva kodus, ristiti Pargi tänava maja Väikeseks Kateedriks.

Ülikooli peahoone 139.auditoorium kannab tänaseni Johannes Voldemar Veski nime.

Ta suri 28.märtsil 1968 Tartus. Kuu aega enne surma esines keelenestor veel ettekannetega, olles peaaegu 95 aastat vana.

 

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X