Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Toimetaja veerg

Toimetaja veerg – Kas muudame jaanipeod ära?

Alanud nädal päädib toredate üldrahvalike üritustega, mida jaanipidudeks kutsutakse.

Jaaniöö tähistamine on kindlasti kõikide meie rahvuspühade isa ja vanaisa. Võeti vastu suvi. Ja need, kes jõudsid parajasse ikka, panid sõnajala õie tagaotsimisega aluse ka uuele põlvkonnale oma külas, kihelkonnas ja vast isegi kogu hõimualal.

Eelseisvale lisab kaalu ka see, et kummalisel kombel pole näiteks idanaabri juures sellist traditsiooni kuigipalju säilinud.

Asi selles, et ristiusu kandjad üritasid kõigest väest liiga mõjukad rahvatraditsioonid kokku viia mingite kristlike sündmustega, kuna neid päris ära kaotada ei õnnestunud. Eestlaste puhul, kes käisid veel XVI sajandil hiites oma jumalatega suhtlemas, jäi üksnes sel päeval sündinud Ristija Johannese nimi Jaani variandis peale. Kõik muu jäi endiseks. Lätlased jätsid koguni Ligo ajaloolise nime alles. Venelastel on Janka Kupala öö samuti tuletatud hästi moonutatud Ristija Johannese nimest (otsetõlkes Vettekastja Janko). Ometi on idanaabrit sajandeid õpetatud sel ööl rohkem kirikus kui lõkkeplatsil käima.

Kas eestlane lausa mässule läheb, kui keegi jaanipeod ära muuta tahab? Ei tea. Ja on parem, kui seda ei üritatagi. Loo pealkirjaks pandud küsimus on mõeldud lihtsalt intriigina. Igatahes kui traditsioon on saanud kultuuri ja isegi olmesuhtluse osaks, ei too tolle äramuutmine midagi meeldivat. Eriti kohalikul tasandil. Laiemalt tekitab see ühiskonnas anarhiat.

Sellest printsiibist lähtudes toetan igati oma mõtte- ja ühingukaaslase Fred Koppeli seisukohti tema eile meie lehes avaldatud artiklis „Elva linn pole kusagile kadunud“. On üsna kummaline elvalast sundida või kasvõi lihtsalt üles kutsuda samastama end valla, mitte linna elanikkonnaga. Seda enam, et ka väljaspool Elvat elunev kodanik kutsub end ikkagi puhjalaseks, rõngulaseks, rannulaseks jne.

Ja see on jumala õige, sest niimoodi väljendumine on märk, et peame end ühe või teise paikkonna kultuuri ja olme osaks. Kui keegi tahab inimest mõjutada end „valdlaseks“ kutsuma, et ühtset vallavaimu tekitada, siis paneb ta kindlasti puusse. Asi ebaõnnestub samamoodi, nagu on juhtunud jaanipäevaga, mis ei saanud isegi sajandite vältel rahva kõnepruugis ja ammugi mõttes Ristija Johannese päevaks.

Vallarahva ühtekuuluvustunde tekkeks ja süvenemiseks on vaja palju rohkemat, kui viie valla likvideerimine. Meie sotsiaalteaduste guru Ülo Vooglaid on ennustanud, et selleks võib kuluda paarkümmend aastat. Seega lausa üks põlv.

Jutt, mida on tegelikult ja konkreetselt vaja, läheb pikaks. Kõige lihtsam tee käib näiteks läbi spordi ja sellele kaasaelamise. Pole saladus, et praegu, jalka MMi ajal, elavad eestlased kaasa lähinaabritele või isegi mandrikaaslastele, sest oma sangareid võistlustules ei ole.

Elva Postipoisi 16.juuni numbris on põhimõtteliselt sama teemat puudutanud ka Inna-Inga Kalmus („Kuhu liigud, Elva linn?“). Tema mured on seotud samuti traditsioonidega ja järelikult ka ajalooga. Elva linna saamist 80-aastaseks erilise aplombiga ei tähistatud. Ehk kellegi asjamehe arvates pole mõtet taas üles soojendada seika, et viimase 25 aastaga on linn kaotanud üsna palju oma endisest hiilgusest. Näiteks suvituskohana. See pole küll õige hoiak!

Maailmas muutub kõik. Viimase 70 aastaga on ookean neelanud 30 saart, millistest enamik oli asustatud. Ega`s seetõttu pea veel nendel saartel asunud tsivilisatsiooni maha vaikima. Vastupidi! Seda tuleb meenutada ja uutele põlvedele lahti seletada. Oleks minu tegemine ja paras tengelpung, taastaksin vanade eestlaste linnuse Kerikmäel, et näidata, kuidas siin, kus praegu metsamurd, kunagi elati. Täna võiks seal olla ajalooline ekspositsioon ja väike söögi- ja ööbimiskoht neile, kes tahaks kasvõi viivu elada kivi- ja rauaaja vahel…

Kirjutan ja kõrvus kõlavad kaaslinnlase ja hea tuttava Toomase sõnad, et tema on Elva linnas esindamas oma suguvõsa viiendat põlvkonda. Järelikult pole selle pere vanade ja noorte liikmete seas sugugi kadunud teadmine, mis siin aja jooksul olnud. Ja muide ka see, kuidas on varem linna ümmargusi juubeleid tähistatud. Küllap riivas paljude elvalaste hinge ka fakt, et lauluväljakul üks traditsioon 12.juunil realiseerimata jäi. Kuigi „aseaine“ oli üllas. Ka sellest kirjutas samuti Inna-Inga Kalmus.

Kujutan ette, kuidas peredes, kus väikesed lapsed, oodati hetke, mil nendegi võsukene kenas kleidikeses või kikilipsuga lõua all lauluväljaku poodiumile tatsab, õhetava näokesega sündmust jälgib, oma esimese koolitunnistuse saab ja lõpuks lilledega toimetab. Inna-Inga kirjutab, et on kolmandat põlve elvalane. Seega tema pere vanade ja noorte mälus on vähemalt 50 aastat linna minevikku täie kindlusega olemas. Ja see mälu kui substants sai kindlasti haiget.

Muidugi ei saa kõiki traditsioone elus hoida. Eriti poliitilisi ja mingil määral ka militaarseid. Viimased on samuti poliitilised, kuna sõda on halva poliitika ja võõra vara ahnitsemise tagajärg. Aga see selleks. Ühe valla ulatuses neid probleeme reeglina ette ei tule. Samas pole meile keegi keelanud uusi traditsioone loomast. Ja just sel puhul tuleks võtta sihikule midagi üleuuevallalist.

Head traditsioonide hoidmist, uute loomist ja nädala lõpul mõnusaid jaanipidusid kõikidele meie lugejatele!

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X