KogukondPersoon

Üks kuulus mees oleks täna saanud 96.

Alustaks tänast sünnipäevalugu hoopis viktoriiniküsimusega.

Kes ehitas pärast sõda Elvas mitte elamiseks, vaid müügiks esimese elamu? Vendade Ainsoode raamatu „Tuntud elvalasi läbi aegade“ (2006) kohaselt sai sellega hakkama Elva pillimees August Vester 1969.aastal.

Täna huvitab meid rohkem küsimus, kes tegi sedasama teisena? Ainsood  tõid ka selle fakti ära – teise müügiks mõeldud maja Elvas ehitasid Rein Abel ja Heiki Aasmäe. See juhtus 1970.aastate algul aadressil  Nurme tänav 18 ja ostjaks tuli…

Olemegi jõudnud 15.juunil 1922 sündinud   Eesti spordi suurtegija ILMAR KULLAMI juurde!

Ilmar Kullam alustas haridusteed Tartu 15.Algkoolis ning lõpetas juba sõja-aastal, 1941, Tartu 4.Keskkooli. Alles 18 aastat hiljem sai võimalikuks kolmanda  õppeasutuse lõpetamine. Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna kaugõppija Kullam sai diplomi pihku 1959.aastal.

Kui viktoriini vaimus jätkata, siis järgmine küsimus oleks loomulikult see, et mis spordialal Ilmar sporditegemist alustas? Vastus: noormees hakkas 1932.aastal  Tartu klubis Tulevik jalgpalli mängima. Korvapallini jõudis ta 6 aastat hiljem, kui astus Edgar Naaritsa kutsel spordiklubi Kalev meeskonda.

Ilmar Kullami põlvkonnakaaslased ja loomulikult ka tema ise pidid üle elama XX sajandi süngeimad sündmused, mil inimelu ei maksnud midagi. Jutt on muidugi kahe türanni valla päästetud maailmasõjast.

Ilmari saatuseks sai mobilisatsioon Punaarmeesse. Sõja algul löödi eesti poisid prundiks ette Volhovi rindel, kus tagalas äranälginud noorukid ei näinud mingit põhjust võõraste võimurite eest surma minna. Kui 4500 eestlast üle rindejoone jooksis, läks Punaväe poolel põrgu lahti. See „protsess“ haaras kaasa ka Ilmar Kullami. Ka tema oli rindel. Kohe pärast eestlaste „suurreetmist“, tuli  taas tööpataljonis näljapajukil olla ja seda  pea poolteist aastat. Ka pärast  hoiti teda  rindest eemal. Ilmar sattus Siberisse, põllutöödele ühte kolhoosi. 1944.aastal pälvis meie mees „edutamise“ – ta viidi üle tööliseks Tšeljabinski õppetootmiskombinaati.

Annan sel teemal sõna Ilmarile endale: “Frondilt saadeti peagi tööpataljoni, seal poolsurnuks nälginuna saime miski ime läbi eestlaste juurde (Siberi kolhoosi – K.H.).  Algul toitusime vaid nisupudrust ning keedetud täkumunadest, mis ruunamisprotsessi tulemusel üle jäid… Pisitasa kosusin, jõudsin tööd teha ja olin seal eluga rahul. Hiljem saadeti mind uuesti tööpatti ja teadsin, et kui sinna jään, suren nälga. Põgenesin, jõudsin Moskvasse, ent esimest korda seal korvpalliplatsile astudes olin nii nõrk, et ei suutnud vabaviskejoonelt palli rõnganigi saata. Oma pideva näljatunde leevendamiseks käisin veel aastaid hiljemgi treeninglaagrites öösiti söömas. Sain hüüdnime Supi-Siim.”

Sõda sai otsa, kodulinnaks sai uuesti Tartu. Ja Kalev võttis mehe oma korvpallimeeskonda tagasi.

Ilmari jaoks algas kõrgete spordiauhindade sadu. 1949.aastal tuli Ilmar, sedapuhku Tartu ülikooli spordiklubi  meeskonnas, Nõukogude Liidu meistriks. Samal aastal võeti ta Nõukogude Liidu esindusvõistkonda.

Samuti samal aastal sai Ilmar oma esimese Euroopa meistri medali. Kolm aastat hiljem tuli sõit Helsingisse olümpiamängudele, kus suurriigi võistkond sai hõbemedali. Sama võistkonna koosseisus tulid veel kaks kuldmedalit 1951. ja 1952.aasta Euroopa meistrivõistlustelt.

Ilmar Kullami tegevsportlase karjääri meenutades tuleb nentida, et Kalevi spordiühingus tegi meie kangelane kaasa ka jalgpallimeeskonnas. Eesti meistrivõistlustel on ta koos tiimikaaslastega saanud jalgpallis 2. ja 3.koha.

Kaasaegsed mäletavad Ilmar Kullamit põhiliselt ikka korvpallitreenerina.

Kuidas see karjäär algas?

Kullam on ise seda meenutanud täiesti argiselt: “Kui mind Liidu koondisest välja arvati, võeti stipp ära ja hiljem kaotasin ka ametiühingute toetuse, ei jäänudki muud üle, kui treeneriks hakata“.

Seda ametit hakkas Kullam pidama 1957.aastal Tartu Laste Spordikoolis. Juba 1960.aastal usaldati talle treeneritöö Tartu spordiühingus Kalev, pea samal ajal ka Eesti koondmeeskonnas. Alates 1978.aastast viidi Kullam üle Eesti koondnaiskonda juhendama ja see töö kestis tal 7 aastat.

Ka treeneritööd mitteteinud inimene võib vabalt ette kujutada, milline on iga juhendaja tähetund, tema preemia. Selleks on võidurõõmust rõkkav saal ja võistkonna liikmete tänulikud embused. Vahepeal on tunnid, päevad ja kuud rutiinset tööd. Just seda vahepealset tegevust on Ilmar Kullam hinnanud  väga karmilt: „Näitad mängijale tuhat korda ette, kuidas peab liikuma ja tegutsema, aga võistlusmängus unustab ta kõik. Treener peab ikkagi jääma rahulikuks ja džentelmeniks, mis sest, et sees keeb. Mõni ime, et treenereid vaevavad tõved rohkem, kui mängijaid. Maohaavadest insuldini“.

Tavakodanik teab küllap vähem sellest, et meie spordimaestro on 34 aastat (alates 1973.aastast kuni 2007.aastani) pidanud Tartu ülikooli  kehakultuuriteaduskonna õppejõu ametit, olnud seal 10 aastat  (1973–1983)  sportmängude kateedri juhataja ning kogu selle aja,  aastani 2007, iseseisev teadus-loometöö tegija ehk  dotsent.

On täiesti loomulik, et meie kuulus kaaslinlane on pälvinud oma tegevuse eest ka väärikaid autasusid. Jätame võistlusmedalid seekord välja.

Ta oli alates 1951.aastast NSV Liidu teeneline meistersportlane, 1965.aastast NSV Liidu teeneline treener, 1996.aastast Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler, 1997.aastast Valgetähe V klassi teenemärgi omanik, 1999.aastal spordi alal elutöö preemia saanu ja 2003.aastast Paul Kerese ausa mängu auhinna Suur Mõõk kavaler.

2010.aastal valiti Ilmar Kullam Eesti Korvpallikuulsuste Halli liikmeks. Ta on seal siiani nagu kuningas Arthur meie korvpallirüütlite ümarlaua eesotsas.

Nii oli kulgenud ühe 191 cm pika Elva majaomaniku ning juba nõuka-ajal korvpalliprofessori hüüdnime saanud  tubli mehe elutee. See katkes 2.novembril 2011.

Kalju Hook

 

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X