22.mai 1908 – 8.aprill 2002
Täna, 22.mail oleks ta saanud 110 aastat vanaks.
Elva spordilegend sündis Valgjärvel 22.mail 1908. Ta on spordiajaloolase ja bibliograafi Aune Antoni isa.
Richardi elukäigus oli mõndagi ühist Kristjan Palusaluga – mõlemad tulid spordi juurde kehva tervist parandama.
Richard püstitas aastatel 1931–1939 Võrumaa rekordeid viiel kergejõustikualal. Sportlase ja eestvedajana viis ta Valgjärve atleetide meesrühma esimeste Eesti Mängude võimlemispidustustele.
Sõja algul mobiliseeriti ta Punaarmeesse. Kui hiljem väga paljud tema rindekaaslased upitasid oma mina aastatega aina rohkem, siis tema ei osalenud kunagi nende vaidlustes ega arutlustes. Richardi kreedo oli: “Kui sa alatult reedetud oled, siis pea parem lõuad. Sest Eesti riik ju ametlikult Teises Mailmasõjas ei osalenud. Vabariik ja Kaitsevägi olid juba enne sõda alistatud ja likvideeritud. Isamaa eest aus eesti mees ausalt sõdida enam ei saanud”.
Kalju Aigro, aastatel 1951-1982 Nõo Keskkooli direktor, kes oli 1938.aastal külaliseks Antonite Hauka talu sisseõnnistamisel 1938.aastal Valgjärvel, on meenutanud kohtumist Richardiga sõja lõpul tagavarapataljonis. “Vaatasin, et üks habemik kirjutab seal naril midagi. Aga näpp on tal puru, täpselt nagu Richard Antonil. Otsast haamriga pikuti lõhki löödud. Mina siis küsin: “Kas Richard?”
“Mina jah. Kalju, kurat! Tere. kurat!”…
Aastatel 1946–1948 oli Richard Anton Valgjärve valla kultuurhariduse instruktor ning seejärel, aastatel 1948–1950, Otepääl sõjalise ja kehalise kasvatuse õpetaja.
Oma elutöö tegi Anton ära Elvas. Ta oli siin viis aastat kehalise kasvatuse õpetaja, seejärel seitse aastat Elva rajooni spordikomitee esimees, aastatel 1963–1966 spordiinstruktor ning pärast seda 22 aastat Elva staadioni meister.
Anton asutas Eesti Väikelinnade Spordinõukogu ja oli aastatel 1965–1993 selle esimees. Kokku nelikümmend aastat kandis Anton Elvas hoolt normaalmõõtmetega kiiruisutamisraja valamise eest. Oli ka ise tegev kiiruisutamiskohtunikuna.
Richard Anton pälvis 1938.aastal Kotkaristi teenetemärgi hõberisti ja täpselt 50 aastat hiljem Elva aukodaniku nimetuse. 2008.aastal kirjutas Ville Sonn raamatu “Richard Anton: Elva raudne spordihing”.
Anton kolis Elvasse elama 1949.aastal. Linnapildis hakkas ta kohe silma eriliselt sirge ja uhke ehk, nagu Elvas öeldi, ohvitseri hoiakuga.
Kust oli pärit tema tohutu tehatahtmine?
Ise on ta arvanud nii: “Valgjärvelt ja Otepäält saadud energia oli mul kuskil varjus, mis kunagi pidi plahvatama. Ja see plahvatas Elvas, küllap vist suurema säraga”.
Koos Armas Suidti ja Rudolf Põdraga oli Anton üks sagedasemaid spordikohtunikke Elva staadionil.
Mehe raugematu jõud paistis kõigile silma. Ta oli nagu interaktiivne laps, kes pidi oma akud kuidagimoodi pidevalt maha laadima.
Selline mulje Richardist sundis Ville Sonni tema ülalmainitud raamatus filosofeerima: “Tsiviliseeritud riikides ei peaks üks entusiast niimoodi kangelaslikult pingutama ja ülejõu tööd rabama, et linnas oleks staadion, laste liuväli ja kelgumägi. See kõik on ikkagi ühiskonna ülesanne…”
Kalju Aigro on meenutanud, et noorukina käis Richard aasta ringi palja peaga.
Seik on seda üllatavam, kuna Richardil oli lapsena väga halb tervis. Ta ise on meenutanud: “Sinna (telliseahju – K.H.) olid pandud sibulad, vist meega segamini – no, kopsud olid mul haiged – see pidi siis parandama. Ja kevadel ma sõin siis. Sõin kevadel ka noori männikasvusid”.
Elvas ei võetud meest algul sugugi hästi vastu. Antonit kritiseeriti kohalikus lehes üsna regulaarselt, et Elva sportlased kohe tähti taevast alla ei too. Mõned püüdsid leida kompromiteerivat tema senises eluloos.
Elva kergejõustiku veteran Jüri Malts on meenutanud, et keegi Suutre Peeter võtnud endale ülesandeks tõestada, et õpetaja Antonil on viis klassi haridust.
Richard on ise kirjutanud nii: “Valgjärve koolis käisin ainult aasta. Siis läksin Otepää gümnaasiumi. Gümnaasiumi kõrgemas astmes käisin aastatel 1923-1927. Lõpetasin aga 1928.aastal Türil aia-majanduse gümnaasiumi”.
Trennilaadseid tegevusi oli Richardil kombeks teha juba isatalus.
Õigeks sportimiseks aga läks Otepääl. Richard: “Sportimine tegi tugevamaks. Sport on üpris osav arst”.
Keha arendamist õppis Anton Lauri Pihkala ja Paavo Nurmi raamatute järgi, vähemalt kuulitõuget ja teivashüpet. Mängis ka võrkpalli.
Kõvasti tõid indu juurde spordišõud, mida Otepääl korraldasid mitmekordsed maailma- ja Euroopa meistrid maadleja Jaan Jaago ja tõstja Saul Hallap.
Huvitav on ka see, et Richardi suur tahe spordirajatisi ehitada on pärit samuti varajasest noorusest. Tema kodukarjamaal olid “sisustatud“ kaugus- , teivas- ja kõrgushüppe platsid.
Kord keset hoogsat kevadkülvi võtnud Richard hobused ja läinud järve äärde. Ta ehitas seal kogu päeva vettehüppetorni. Isa pidi pärast seletama, et üks kevadine päev põllul võrdub sügisel nädalaga, et saak kokku saada.
Elva uisuraja eeltulijaks oli Otepääl Richardi rajatud Virulombi liuväli. Terve kooliga hakati seal “poognaid” tegema.
Aeg kulges läbi sõja ning natuke ka läbi Valgjärve ja Otepää.
Elvalane Rudolf Põder: “Oli parajasti 1949.aasta sügissuvi, augusti lõpp. Mängisime Elva raudteejaama lähedal võrkpalli. Keegi Konguta mees läks mängust välja, sest tal oli vaja koju saada. Platsile ilmus uus, Elva jaoks jumala võõras mees. Juba palli esimestes tõstetes oli see mees väga hea! Kui siis veel võõra mehe esimene ründelöök tuli, oli vastaspoole mängijate naerujume nagu peoga pühitud.
Mõne aja pärast teadsid kõik Elva spordisõbrad, et Otepäält on tulnud üks mees, kes tahab spordielu siin kõrgemale tasemele tõsta. Ta olevat Otepää täitevkomitee esimehe ametikohast keeldunud. Pärast keeldumist aeti ta siis Elvasse kooli kehalise kasvatuse õpetajaks”.
Valter Haamer, Richardi kolleeg Elva Keskkoolis ja seejärel rajooni haridusosakonna juhataja, on meenutanud üht emotsionaalset seika: “Richard käis Elva rajooni koolinoorte esindusega Tallinnas spordivõistlustel. Nad tulid koju võitjatena. Tellisin kohalikust sõjaväeosast puhkpilliorkestri, et raudteejaamas neid muusikaga vastu võtta. Kui pillid mürtsatasid, Richard… kohkus ära! Ta tuletas seda kärtsu ja mürtsu mulle elu lõpuni meelde”.
Elval on vedanud inimestega, keda on jätkunud igale poole. Üks selline oli ka Richard Anton. Elva lehe “Uus Tee” 1955.aasta 3. märtsi numbrist on lugeda, et Anton mängis näiteringis lavastatud Evald Tammlaane näidendis “Raudne Kodu” edukalt Jessi. Ja see polnud spordimehe ainuke roll Elva taidluslaval.
Kõige rohkem jäi Richard elvalastele meelde talviti liuvälja ja uisuraja hooldamisega. Jää olnud eriti libe. Tal oli oma “jäämasin” – jalastel poolteisetonnine tünn veega ja aukudega toru!
Richard pidas talu, millel oli huvitav nimi – Tinakontsa. Justnagu sõdurisaapa järgi antud. Richard pidas lehmi, sigu ja kanu ning vedas iga päev Elvasse piima.
Elva aukodanik Richard Anton lahkus teispoolsusse 8.aprillil 2002. Mees oli saamas 94 aastat vanaks.
Kalju Hook
