Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Toimetaja veerg

Toimetaja veerg – üllatav leid.

 

Munad koksitud. Aprillinaljad naljatatud. Uus töönädal alanud.

Sedapuhku tuleb jälle sukelduda ajalukku.

Täpselt viis aastat tagasi pani Elvas tegutsenud Tartumaa Muuseum pillid kotti. Täpsemalt – kotti ja muusse pakendisse pandi kõik väärtesemed, dokumendid ja kunstiteosed, mida muuseumis üle 50 aasta hoiti. Need viidi Tartusse ERMi tolleaegse Veski tänava maja keldrisse.

Toonane kultuuriminister Rein Lang andis käsu sulgeda üle Eestimaa 15 riiklikku muuseumi. Tegelikult tekkis neid hoopis juurde, rahaallikate loetelu läheks pikaks.

Aga meil on alles Elva Muuseumisõprade Klubi, mille üritusi peetakse iga kuu. Elva linna ja valla ajaloosse suhtub suure tähelepanuga ka MTÜ Elva Elama. Just tänu MTÜ eestvedajate toetusele ilmus kaks aastat tagasi Elva muuseumi omamoodi aseaine – raamat „Elva ajast aega“.

Poleks uskunudki, aga peaaegu kogu tiraaž osteti ära kolme kuuga! Praegu on MTÜs arutusel idee teha raamatu kordustrükk ja viia sisse parandusi-täiendusi. Elva valla ajalugu on erakordselt sisutihe ja muuseumi aegu ei jõutud selle kõiki kihte avadagi.

Korrastades kodus raamatuid-kaustu-märkmeid, sattusid üle hulga aja siinkirjutaja kätte Elva kunagise koolijuhi Arvo Mälbergi raamatuke „Näpuotsatäis Elvast“ ja mõned märkmed.

Ning oh üllatust! – raamatu „Elva ajast aega“ kordustrükis tuleb kindlasti täiendada peatükki, mis räägib kroonitud peade külaskäikudest Udernasse ehk tänasesse Elvasse. Kõrgeid külalisi oli läbi aegade hoopis rohkem, kui ajalooraamatu esimesse käsikirja neid mahtus.

Olgu üks juba parandatud peatükk Elva Elu tänasele lugejale kättesaadavaks tehtud:

TULEVASE ELVA KROONITUD KÜLALISED.

.Siin on käinud Põhjasõja aegu Rootsi kuningas Karl XII ja väidetavalt isegi oma sünnipäeva Arbimäel maha pidanud. Järelikult pidi see juhtuma 27.juunil 1704, kui Karl 22-seks sai. Toona algasidki lahingud Liivimaa pärast ja Rootsi kuninga siinviibimine on dokumentaalselt tõestatud.

Sellest sündmusest jäi maha legend, mis kõlab järgmiselt:

„Kui Rootsi kuningas Karl XII oma sõjaväega Vapramäelt läbi läks, olla üks tema sõdureist võtnud külaelaniku hobuse. Mees läinud külavanemale kurtma. Et külavanemat parajasti kodus ei olnud, rääkis mees oma jutu külavanema tütrele. Krapsakas neiu läinud kohe kuninga palge ette ja nõudnud varga ülesotsimist. Kuningas ja külavanema tütar armusid üksteisesse esimesest silmapilgust.

Peagi puhkes Vapramäel lahing. Just neiu kodutalu lähedal puutunud Karl XII ja tema salk kokku saksi vaenuväega. Tüdruk nägi, et üks sakslane hiilib kuningat tapma. Ta haaras oda ja andis ründajale selja tagant tugeva löögi. Ka neiu ise sai raskesti haavata.

Rootslased võitsid lahingu, kuid tüdruk oli juba surnud. Suures südamevalus mattis Karl oma silmarõõmu ja istutas tema hauale pärnapuu”.

 

Vene keiser Peeter I sõitis siitkaudu Saksamaale, kaasas abikaasa, tulevane Katariina I ehk Marta Helene Rõngust. Selle kinnituseks on sedastused ajaloolase Kazimierž Walishewsky monograafias „Pierre le Grande“ (Pariis, 1895). Peatuti ja lõunatati Uderna kõrtsis.

Rõngus Marta-Katariina kunagi peatuda ei tahtnud, sest ta oli venelastele teatanud, et on poolatar (Poola kuningas August II Tugev oli Põhjasõjas venelaste liitlane). Marta isaks on peetud Rootsi sõjaväe kortermeister Rabet, kuigi on teada, et tema ema kuulus Liivimaa aadlik parun Alvendalile ja oli härra ülalpeetav.

Katariina I lasi hiljem üles otsida oma venna Karli, kes pidas Rõngu ümbruses talu. Teise venna, kutsariametit pidanud Friedrichi aga püüdsid siin kinni Peeter I pristavid, kuna ta olevat hoobelnud, et on tsaari sugulane. Katariina kolmest õest on teada vaid see, kes elas Tallinnas ja kelle õige nimi oligi Katariina.

Esimest korda 1744.aastal Venemaale sõites, peatus tulevane Katariina II Uderna kõrtsis Sophie Frederike Augustena, Anhalt-Zerbsti vürsti tütrena. Ta suundus mõistusabielu sõlmima Vene tsaari Peeter III-ga. Teist korda, juba keisrinnana, sõitis ta siitkaudu Pariisi ja tagasi aastal 1764.

Alates 1767.aastast, kui Peterburis Ermitaaži esimese osa ehitus valmis sai, hakati Uderna postijaamas hobuste vahetamisega hinnalisi maale ja muid kunstiteoseid Prantsusmaalt Peterburgi vedama. Katariina II 1764.aasta reis Pariisi oli protsessi ettevalmistav etapp.

Vene keiser Paul I pidi Uderna kaudu Preisimaale ja Saksasse sõitma lausa mitu korda. Mis parata, kui keisriprouasid hangitigi sealt. Tema esimene abikaasa oli Wilhelmina Luisa von Hessen-Darmstadt ja teine Württenburgi printsess Sophie Dorothee. Viimane ristiti Venemaal kiiresti ümber Maria Fjodorovnaks.

Pauli näol oli Udernal au võtta vastu Vene monarh, kellel vene ehk Romanovite verd oli senistest kroonikandjatest, kui mõlemad Katariinad välja jätta, kõige vähem.

Vene verd, sedagi eesti ( ja ehk ka rootsi) verega pooleks, oli ainult Pauli isapoolsel vanaemal, kes oli Peeter I ja Katariina I tütar Anna. Pauli vanaisa oli Holsteini hertsog Karl-Friedrich, isa oli Kielis sündinud Karl Peter Ulrich (Peeter III) ja ema Preisi feldmarssali tütar Sofie Frederike Auguste (Katariina II). Peeter III oli pisut napakas, muidu oleks ta võinud saada ka Rootsi kuningaks. Karl XII oli tema vanaonu ja just Peeter III eluajal tuli Rootsi kuningakojas troonipärijatest puudus kätte.

Udernas on peatunud ka Joseph II, siis veel mitte Saksa-Rooma keiser, vaid ema Theresiaga kahasse Austria asevalitseja. Ja Katariina II külaline. Vene keisrinna pidas ennast reformimeelseks ja kuulis, et seda on ka Joseph. Tõepoolest, kui Joseph Austria tõeliseks valitsejaks sai (1780), kaotas ta pärisorjuse,allutas kiriku riigile ning lubas kõigile usuvabadust.

1802.aastal reisis läbi Uderna Meemelisse (Klaipedasse) Vene keiser

Aleksander I.

Karl Siilivask kirjutab oma “Tartu Ülikooli ajaloos II”(1982), täiesti õigustatult, et see keiser oli Tartu teaduse jaoks väga oluline isik.

Kui Paul I – ei tea, mis ajanditel – keelas Vene riigi noortel välismaa kõrgkoolidesse astuda ja 25.detsembril 1800 määras Balti alade ülikoolilinnaks Jelgava, siis Aleksander I nimetas oma 1801.aasta 12.aprilli ukaasiga ülikoolilinnaks ikkagi Tartu.

22.mail 1802 astus keiser ka ise von Bocki majas asunud Tartu ülikoolist läbi. “Po putii”, nagu venelased ütlevad. Meemelis ootas teda kohtumine Preisi kuninga Friedrich-Wilhelm III-ga.

Rektor Parrot pidas keisri ees nii vägeva kõne, et tsaar avaldas soovi saada endale kõne koopia. Et toona printerit ei tuntud, pandi kohe mitu kirjutajat-kalligraafi sulgi krabistama. Tsaar ei saanud muidugi nii kaua oodata.

Vaevalt aga jõudis keiser Uderna kõrtsis lõunasöögi lõpetada, kui ülikooli kiirkuller oli kõne koopiaga kohal!

Uderna-Elva kroonitud külaliste rivis on seni ankrumeheks jäänud Preisi prints Albert Wilhelm Heinrich, kes oli Saksa keisri Wilhelm II vend ja I ilmasõja ajal Saksa mereväe suuradmiral. See mees sundis Vene Balti laevastikku sõja käigus kaitsepositsioonidel olema ehk, teiste sõnadega, sõjast üsna edutult osa võtma. Saksa okupatsiooni ajal 1918.aastal sõitis ta Elvast läbi kui Balti hertsogiriigi troonipretendent. Tegelikult sellist riiki Landeswehril luua ei õnnestunudki – eesti sõjamehed astusid vahele. Prints peatus hotell-restoranis „Elwa““.

Viimase kroonitud pea visiidist Elvasse on möödas täpselt sada aastat. Kas ei oleks aeg meie vallajuhtidel astuda samme, et Elvat külastanud monarhide rivi pikem saaks? See on muidugi „veike nali“, nagu ütles Eino Baskin, kui pärast Vanemuises antud etendust avastas, et tema teatri ette pargitud žigulli alt olid ära viidud kõik neli ratast…

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X