Kutsuks kokku Verevi ranna teemalise ümarlaua?

Olen vaadanud Elva supelranna pilte, mis tehtud erinevatel aegadel. Rannaala on olnud erineva kujundusega. Aga nii hale, nagu praegu, pole see viimased 120 aastat välja näinud. Isegi 1990.aastate algul polnud asi veel nii hull. Aga sellest hiljem.

Pildikesi kaunist minevikust

Kõige kaunim oli rand aastal 1935 ehk siis, kui Elva oli üle maailma tuntud ja populaarse suvituskohana kuulsuse tipus. Kes soovib, võib selles kasvõi pildi abil veenduda, kui astub sisse restorani „Waksal“ uksest ja administraatori leti juures seisatades ringi vaatab. Kõnealune foto on kõige suurem.

Selle ilu nimel nähti väga palju vaeva – 1934.aastal anti Elvale ja Nutile (Peedule) suvituskoha õigused. 1935.aasta suveks sai Elvas kõik see koht, mis suvitajatega seotud, väga korraliku lihvi. Metsapargid olid puhtad, muru niidetud. Verevi veekogu võeti looduskaitse alla. Järve lasti 200 000 haugi- ja 100 kohamaimu, et puhkajatest kalastajad saaks oma püügiõnne proovida. Kui mitte kohe, siis mõni aeg hiljem. Hooajaks valmistati ette rannamuusika. rannahoone tornis hakkas aega näitama suur kell. Ranna kohal lehvis riigilipp. Verevi ümbruse metsaparki seati üles 100 uut istepinki.

Suurt rõhku pandi alevi külaliste toitlustamisele. Alevivõimu korraldatud sellekohane ülevaatus näitas, et väga head rooga võis nautida restoran-võõrastemajas „Elwa“, restoranis „Tsentraal“, suvekasiinos, raudteejaama einelauas, ujula söögisaalis ja Alma Karu kohvik-sööklas Tartu maantee künkapealsel. Viimase neiukesed-ettekandjad liikusid üle kogu ranna ja tõid ka soojad toidud lausa liiva peale kätte.

Tolleaegse „Elva Elu“ teatel registreerus 1935.aasta juulis 50 kuni 100 uut puhkajat päevas. Kõik nad teadsid, kuhu tulevad ja mida siin oodata on. 1.augusti seisuga oli Elvas 1477 põhielanikku ja 1600 suvitajat. Kokku oli suve jooksul Elvas puhanud 1687 inimest. Supelsakste hulgas oli 70% tartlasi ja 17 % tallinlasi. Esindatud olid Viljandi, Tapa, Valga, Rakvere ja Tallinn-Nõmme. Tuldi isegi teistest suvituskohtadest – Pärnust, Narva-Jõesuust ja Haapsalust. Välisriikidest käis kohal 65 puhkajat – Lätist 41, Saksamaalt 13, Soomest 5, Rootsist ja USAst 2 ning Prantsusmaalt ja Itaaliast kummastki üks.

Ajad olevat teised.

Võimalik, et mõned pakutud teksti lugenud isikud jätavad siinkohal lugemise järele ja nendivad, et “ajad on teised”. Lubatagu vastu väita, et need „teised“ ajad oleme me ise tekitanud.

Nõus, suvekortereid enam ehk üürima ei tulda. Hädapärast peaks keskklassi esindajaid ja asisemaid täiesti rahuldama meie hotellid-motellid. Ning, kui oleks koht, siis ka haagissuvilad ja telgid. Abivallavanem Heiki Hanseni kinnitusel sellist kohta paraku Verevi piirkonnas ei ole.

Kunagine ja kaasaegne peamine suvitaja tartlane võib nüüd päevas teha autoga lausa mitu tiiru Elvasse, põrutada edasi Pühajärvele või sõita Tõrva kaudu Pärnusse välja. Aga see et Verevi rannas ei pakuta peesitajale muud kui rohelisest putkast kallist jäätist ja kartulikrõpsu, ei ole kaasaegne. Kui mitte öelda, et see on häbiasi.

Siinkirjutaja on viimase 25 aastaga käinud mitmes suvituskohas – Balatoni ääres, Veneetsias, selle lähisaartel ja Jessolos, samuti Madeiral ja mujalgi. Igaüks neist oli ja on oma nägu. Aga midagi, kui mitte õelda palju, on ka ühist. Kõigepealt on selgelt märgata kohalike ühine soov teha suvitusäri. Isegi mitte tippajal. Ja nii, et rahul oleks mõlemad pooled, eeskätt puhkaja.

Vilkalt käib rannakaubandus (suplusvahendid, rannakosmeetika, seesama jäätis ja muu kerge sakusment). Seda müües on rannas liikumas kohalikud noorukid, viimasel ajal ka „põgenikud“ Aafrikast, keda sealsed sotsteenistused lõpmatuseni ülal pidada ei taha. Lamamistoolid, jalgade pesemise võimalus, saunalinade laenutus jne, jne. Ja muidugi mõnusad varikatuste all söögikohad, kus on ka sooja toitu. Kusjuures heas rahvuslikus kvaliteedis. Umbes nii, nagu meil Kohvikute Päeval. Taamal mullivannid. Ettetellimised ees ja taga.

Mis siin ikka jutustada, tänapäeva eestlane on väljamaa randu näinud ka ise. Küsimus on selles, kas ta ikka ihkab lennata ühte ja samasse kohta, näiteks Egiptuse ja Türgi kuurorditesse, kus juba tõsiselt kipub häirima lärmakas idanaaber ja milliste puhul välisministeerium üritab aina sagedamini hoiatada, et tuleb karta pommivöödega noori. See olukord on meile, paraku küll, aga kasulik. Kui mujal on ohtlikuks läinud, vaatab inimene ka kodukamaral sõbralikuma pilguga ringi.

Kodumaine puhkus on odavam ja ohutum.

Tark ja ettevõtlik vaatab samuti ringi – kuidas siin konkurentsiga on? Pilt näib soodus olevat. Otepää omad on lausa poolavalikult kurtnud, et sealses suvitus- ja spordikompleksis hakkavat laienemis- ja arenemisressursid otsa saama. Pärnu rand, ka Valgerannas ja Reius, on suvel ülerahvastatud. Läänemere vesi pole ammu enam kuigi puhas. Kas me oleme tõesti olnud viimased paar aastakümmet vallakeskuse suvise arendamise vastu ülekohtuselt ükskõiksed?

Lähimineviku sündmustes tuhnimine seda väga kindlalt öelda ei luba. Tõele au andes, lasti Verevi-äärne käest ära esimest korda 1990. aastate algul. Riigikogu liige Igor Gräzin kirjutas oma raamatus „Parema käega (vabameelseid raadiojutte)“ sellest, mis mulje jättis talle Verevi supelrand 1993.aasta juulis:

…Tulime edasi mööda Elva järve rannaliiva, kuhu veel lähiendisaegadel uus paviljon püstitati – koos supelkabiinide, baari ja muu juurdekuuluvaga. Tühjus. Ei ütleks, et vaikus. Mingit lõugamist ju kuuldus, mitte küll väga kainet ning pigem mingist ametiruumist kui baarist, aga mis ametimehigi seal enam. Vist muidu niisama. Mäletan seda randa päevitajaid-suplejaid ummistäis, lõbupaadid sõudmas vastasranda ja Peedu-poolsetesse kõrkjajõgedesse; mäletan öiseid tudengiprallesid siinsamas – veel päevast kuumavas liivas ja järveveest võetud külma ungari veiniga…“.

1999.aastal viidi lõpule supelranna enam-vähem korralik rekonstrueerimine. Kena taristu oli olemas. Linnavalitsus korraldas ka esimese konkursi rannas toitlustuse korraldamiseks. Rahvast käis rannas palju. Peagi ei saanud enam toitlustajaga rahul olla ning leping tühistati. Korraldati uus konkurss ja väidetavalt karmim. Seejärel hakkas rannaelu Verevil jälle hoogu maha võtma. Võis juhtuda, et sellele aitas kaasa linnadokumentidesse mingil ajal tekkinud säte rannas toitlustuslepingute pikendamise kohta. Olulisem oli aga see, et hooletusse hakkas üha enam jääma kauni supluskoha kogu infrastruktuur.

Paneme teema lauale!

Portaali Elva24 andmetel oli 2014. aastal rannaala arendamisest huvitatud vähemalt kaks ettevõtjat. Üks neist oli valmis püstitama ka korraliku rannahoone. Aga need head kavatsused ei huvitanud kedagi.

Aasta on alanud. Aeg lendab linnutiivul. Milline uus suvi tuleb, ei tea Edgar Egipt ega ükski sünoptik. Aga see tuleb. Oleks väga kena, kui Eesti Vabariigi 100.aastal oleks vallakeskuse visiitkaardil, milleks Verevi supelrand kahtlemata on, juba kasvõi midagi teistmoodi.

Samal teemal oli juttu Rannaküla väikeettevõtja Johannes Sikuga. Omal ajal ta kooperaatorina rentis, restaureeris ja pidas rannas baari. Tema tegi ettepaneku kutsuda lähiajal vallavalitsuses kokku rannateemaline ümarlaud. Aktsepteerides Johannese ettepanekut, esitan rannataristu korrastamise küsimuse, nagu praegu kõnepruugiks on, Elva valla ettevõtlus- ja turismikomisjoni lauale (vastav ettepanek on komisjoni juhtidele kirjalikult esitatud).

Kalju Hook
MTÜ Elva Elama liige