Elvas Õuna tänava õdusas korteris istuvad kaks meest ja naine. Meeste vanusevahe on aasta ja 13 päeva. Vanem mees saab 17.aprillil 75-aastaseks. Tema, Jüri, on siin peremees. Naine on pereema, kes ammu selgeks saanud Tartumaa õ-tähe ja enda kohta sörulane enam ei ütle. Teine mees on leheloo kirjutaja. Pereproua Aili on katnud armsa kohvilaua, tema on ka abiks sündmuste meenutamisel.
Samas on vastaja ja kirjapanija vahel üsna tõsine erinevus. Võõrustaja on teinud sporti ja õpetanud teisi sporti tegema kogu oma elu, usutlejal on aktiivsest aerutamisest ja poksimisest möödas üle poole sajandi. Ausalt öeldes oli esiotsa kõhedavõitu. Tõsi küll, leheneeger peabki olema jututeema alal võhik, muidu sünnib spetsialistide kaksikmonograafia, mitte igale lugejale arusaadav intervjuu.
Kokkusaamise põhjuseks oli muna. Täiesti ümar, naisevaks läbimõõdus, metallist ja kuldset värvi. Kaks tagasihoidlikku graveeringut peal. Perenaine näitab ka ilusat paberit, kus kirjas, et Jüri Kalmus on pälvinud Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri ja Spordi Sihtkapitali elutööpreemia. Munal alust pole, aga peremehel on korteris kõik nii loodis, et mahaveeremist karta ei ole.
Küsin, kust Jüri pärit on? Paberite järgi peaks tartlane olema.
“Ma ainult sündisin Tartu haigemajas. Sealt toodi otse Elvasse. Aga juhtus nii jah, et kõigis paberites on sünnikohaks Tartu.”
Jüri elu on pühendatud jalgrattaspordile. Millal ja kuidas see juhtus?
“Võib julgesti nimetada aastat 1956. Olin siis kolmteist. Elva spordibaasis avanes võimalus rattasõitu proovida. Sinna muretseti neli ratast. Baasi juurde oli vaja järjekorda minna. Mõnikord oli meid poisikesi pikas rodus üle saja. Korraga lubati teha paar ringi”.
Nii et lisaks suhkru-, vorsti- ja muule sabale oli Elvas omal ajal veel ka rattasaba. Kas nii käiski, et seisid ära, tegid paar tiiru ja jälle sappa tagasi?
“Ei, põhitegevus oli ikka muu – tagusime jalgpalli. Rattasõit oli algul lihtsalt vaheldus. Hiljem tulid juba treenerid ja Turist”
Kas see oli sportratas?
“Oh ei. See oli kõige odavam rattamark”.
Jüri ellu tuli Elva spordikool. Kuidas Jüri suhtub spordikoolide kaotamisse? Vastus on näole kirjutatud.
“Meil Elvas tehti see veel eriti kiiresti ära”, ütleb. Huvilisele teadmiseks, et spordikoolid on Eestis ka täna kenasti olemas. Kuusteist tükki, lisaks eraldi tennise-, uisu- ja ujumisspordikool. Aga paraku on säilinud vaid nimetus. Kaotajaks jäid kaks suurt inimrühma – treenerid ja sportlased. Need, kes spordi elavkoosseisu moodustavadki. Treeneril tuleb leppida väga väikese palgaga, sportlasel peab endal korralikult raha olema.
Sporti teha tahtev noor inimene leiab tee treeneri juurde. Esimene koostöö on treening. Üks peab oskama olla õpetaja ja teine leppima trennikavaga. Võhik ja eakas kujutavad ette, et sportlase jaoks on see midagi üle mõistuse – tuimalt endast energiat välja pigistada. Kui just pole tegu hasartse pallimänguga.
Kas trennist on võimalik rahuldust saada?
“On küll. Poeg Marek ütleb ikka, et trenn on nauding. Sama rääkis ka Erika Salumäe”.
Kas sporditegemiseks on vaja erilist annet, nagu kunstnikul. lauljal, kirjanikul?
“Sportlane on paras segu egoismist, sihikindlusest, meeletust võidutahtest ja isegi kujutlusvõimest “. Saan aru – poodium, rahvuslipp ja rahvushümn. “Ning millestki veel. Väga olulisest. See vist ongi kaasasündinud anne”, lõpetab mõtte Jüri.
Võtame üles nüüd vaata et spordi peateema – dopingu. Usutleja on sellest kuulnud juba nõuka-ajal. Räägiti sellest, et Saksa DVs olnud terve võrk erilaboreid, kus võimeerguteid välja nuputati. Ja kohe kogu sotsialismileeri jaoks. Jüri ei vaidle vastu. Ta meenutab:
Kui Elvas treenis veel Ants Antson, rääkis temagi mingist erilise maitsega mannakreemist, mida toona NLiidu esindusmeeskonnas sööma pandi. Midagi samal teemal poetas ka Erika, meenutab Jüri. Teema on keerulisem, kui esmapilgul arvata. Nõuka-ajal ei küsitud sportlase käest, kas ta tahab jõukraami. Ilmselt oli teada, et seda teevad kõik. Tänapäeval on dopingu eest kõigepealt vastutavad spordiametnikud. Kes hangivad või vähemalt aktsepteerivad. Ning treenerid, kes vahendavad. Ja alles siis sportlased, kes tahavad iga hinna eest võita. Mõnel maal on see riiklik poliitika. Nüüd kisa taevani, et enam ei aktsepteerita.
Kas sportlane seab oma eesmärgiks suurt raha?
“See oleneb inimesest. Mõni seab”. Kas ollakse valmis ka traumasid tekitama, kasutama ebaausaid võtteid, et suurele rahale lähemale jõuda? Kas jalgrattavõistluse ühisstardis, kus ei tunne võistlejate massis ka lähisugulast ära, tekib kukkumine kellegi alatu nõksu abil? Jüri vaidleb vastu – finišisse tahavad jõuda kõik.
Jüri on sportinud ja treeninud sportlasi üle 60 aasta. Mis toimub sportlase hinges, kui tulemused enam nii head ei ole ja treeneriks pole mõelnudki hakata?
“See oleneb inimesest. Mõni võib isegi manduda, joodikuks hakata”.
Räägime järeltulijatest.
Poeg Marek on lausa imemees. Noortelaagri aegu Jõgeva kandis, Marek oli siis 13-ne, sõitis maanteetrenni tegevatele ratturitele otsa Belarus. Praktiliselt sõitis masin üle Mareki keha. Peale suure südamevalu tuli isast treeneril loobuda ka poja arendamisest rattamehena, kuigi noormees alustas rattasõitu juba 8-aastaselt.
Aga järeltulijad teevad ka suurt headmeelt. Marek on kolm korda tulnud fitnessi maailmameistriks, sporti on hakanud tegema ka lapselapsed. Üks saab 16 ja teine 8. Geneetika!
Kelle üle oma kasvandikest oled eriti uhke?
“Kõigi üle. Väga tublid olid Sirje Ermel, Gaido Päär, Arno Lääne, Veiko Kiisk, Mihkel ja Madis Joosep, Margus Salumets, Erika Salumäe, Caspar Austa ja paljud teised”.
Kes neist kõige rohkem meeles seisab?
“Meeles on kõik. Aga igaüks meenub mingi konkreetse pildikesena. Näiteks Erika Salumäe. Ta tuli Elvasse isa juurde elama. Nagu Erika ise oma hiljuti ilmunud meenutusraamatus kirjutab, oli elvakas Aksel tema lihane isa. Erika oli vaga otsekohene tüdruk. Tuli ja ütles, et tahab jalgratast sõita. Aga kaalu oli tal ratturi jaoks nii 35-40 kilo rohkem. Mõtlesin siis välja, kuidas ta kergemaks saada. Tegin spordibaasis ruumi hästi kuumaks, Erikale said selga paks kasukas ja metsamehe vatipüksid. Tüdruk higistas mis hirmus, pedaalides rullikutele pandud rattal. Erika oli kõige sellega nõus ja isegi väga rahul. See pilt seal spordibaasis tuleb tema puhul alati silmade ette”.
Saatuse tahtel teeb Jüri jälle trenni. Eriharjutusi pärast rasket haigust. Kuidas ametiasjus hetkel lood on?
“Jaanuarist alates olen puhas pensionär. Hea sõnaga pean meeles Eesti Jalgratturite Liidu esimeest Raivo Randa. Me suhtleme ikka edasi. Ka minu seekordne Kultuurkapitali autasu tuli Jalgratturite Liidu taotlusel”. Seda, et on alates 2007.aastast Jalgratturite Liidu auliige, jätab ütlemata.
….Astusin pikkamisi trepist alla välisukse poole ja jäin mõtlema. Me ju ei rääkinud pikemalt Jüri eluloost või tema sporditeest. Õpetajaid ta meenutas küll – Arnold Otsa ja Heldur Karrot. Ei rääkinud me kõigest sellestki, kuidas ja mille abil Jüri elupingutused tunnustatud on. Ei loetlenud tema rohkeid tiitleid Tartumaa Tammeoks ja Elva Täht sealhulgas..Ajaloolasena ja ajakirjanikuna tean, et pigem jagatakse neid tunnustusi vähem, kui rohkem. Või paremal juhul parasjagu.
Selle mehe jalajälg kaalub kõvasti üle kõik rohked tiitlid-diplomid ja isegi loo algul mainitud muna. Elva spordiloos ja meie väikelinna elus. Kusjuures tema jalajälgi tuleb kasvandike omade näol aina juurde.
Kalju Hook
