Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
KogukondKultuurNooredPersoon

Loometalu pidajaid – vol.2

Pühaste kunstipiiga. Lugu Meeta Eliise Veigelist.

Istume ja vestleme Meetaga (teise eesnime – Eliise – jätame tema ettepanekul ära) kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas. Ikka vanas heas Elva raudteemajas, kus veel hiljuti olid pidevalt kunstinäitused seintel. Meeta ei ole jutupaunik. See noor kena naine juhatab Elva huviala- ja koolituskeskuses kunsti- ja animatsiooniringi. Võib-olla jutukas isik ei sobigi sellesse rolli. Ehk ei pea pideva vestlusega segama õpilasi töötamast. Ehk on kohasem liikuda tasa-tasa nende seljataga. Või istuda taamal ja olema valmis appi minema, kui keegi seda vajab. Väiksemas asumis on raudkindel, et kaasvestleja perenimi tuleb tuttav ette ja meelitab välja küsimuse, et ega kellegagi sugulased olda.

Kas olete Elva muusikakooli õpetaja Tiit Veigeli sugulane?

Ta on minu isa. Tean, et isa vanatädi oli gobeläänikunstnik.

Kas isa on ka värve valitseda proovinud?

Ei, tema valitseb pille.

Kas juba kooli ajal ka kusagilt kunstitarkust tuli?

Olen lõpmata tänulik Malle Adamsonile. Läksin tema ringi 2.klassi lapsena ja tulin ära, kui lõpetasin 9.klassi. Ta mängis väga suurt rolli, kui kaalusin, kas võtta ette kunstnikuks saamise tee või mitte. Nüüd jätkan tema tööd, olles samas ringis uueks õpetajaks. Kas enam nii väga uueks – ringis läheb mul juba seitsmes aasta.

Tartu on lähedal. Sealsesse kunstikooli on Elva andekad noored ikka kippunud. Kas sama lugu siin?

Jah, õppisin Tartu kunstikoolis ja veel ka Tartu Ülikoolis kunstiharidust andvas õppeüksuses. Lõpetasin ülikooli maaliosakonna. Aga Tartus elades käisin ka kunstikabinetis. Krokiid joonistamas. Ilmar Kruusimäe oli juhendaja.


Kiikan andmebaasi. Tegu oli ülikooli filosoofiateaduskonna maaliosakonnaga, mida on tahetud sulgeda juba mitu aastat ja mille puhul teaduskonna dekaan Margit Sutrop on nentinud, et „kunstid ei ole TÜ vastutusvaldkond“.
Pidi ikka südant olema, et lõhkuda väga vana traditsioon – lõpetada kunsti õpetamine meie vanimas ja kuulsamas kõrgkoolis, mis oli kestnud üle saja aasta. Epp Preemi ja Mart Sanderi raamatus „Julie Hagen-Schwarz 1824-1902“ on koos selle balti kunstniku elukäigu kirjeldusega mainitud ka seda, et Tartu Ülikooli joonistusamet alustas Karl August Senffi käe all kunsti õpetamist juba ülemöödunud sajandil.

Meeta on elanud Elvas ja Tartus. Kus praegu?

Asun juba teist aastat Pühastes, talumajas. Mu majake küll päris taluhoone mõõtu välja ei anna. Aga tore omaette elamine on seal ikka.

Kuidas isikunäitustega lood on?

Võrus oli näituse avamine mullu 1.augustil. Valga muuseumi galeriis avasin näituse sama aasta septembri algul.

Kuidas me maalikunstnik Meeta Veigelit tituleerida võime – kas harrastaja või proff?

Ütleksin, et profi poole arenev.

Kunstipiiga sõnutsi meeldivad talle rahu ja loodus. Ja inimesed. Need on ka tema maalide kangelased:

Aktimaal on ja vist ka jääb minu uueks temaatikaks. Aktimaali ja –joonistuse taust on maaliosakonnast alates mulle märgi külge jätnud. Aga jah, alastatus on puhas, vahetu kontakt. Riiete kui maski eemaldamine läbib jätkuvalt minu loomingut. Viimastel aastatel on mu loomingus läbivaks aineseks saanud raiesmike temaatika. Lõpetasin samateemalise seeriaga ka ülikooli maaliosakonna. Hetkel on metsanduspoliitika üle arutlemine meedias väga aktuaalseks saanud. See on paljudele inimestele korda minev teema. Esimene raiesmikuseeria oli, tõsi küll, isiklikumat laadi.

Meie vestluse kokkuvõtteks sobivad hästi Meeta sõnad: „Kunst peaks meie segasesse maailma ilu tooma. Meie maalid võiks sügavamad ja sisukamad olla“.

Usutles Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X