Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Kogukond

KALLIS, KUHU ME: VANAKESE PANEME?

Oleme seenioride eest hoolitsemisel jõudnud uude  etappi.

Tähelepanelik lugeja mäletab kindlasti lehelugu, mis ilmus nädalapäevad tagasi pea sama pealkirja all. Siis oli juttu lastest ehk koolieelikutest.Sedapuhku võtsime sihikule vanakesed. Eks jõulueelne aeg pane ikka mõtlema kõige abitumatele.

Eakate eest hoolitsemine on ajapikku  läbi teinud kolm etappi.

Vanima  tava järgi viis talupere jõuetuks jäänud liikme  ahju pealt sauna, kus rippusid maarohud. Naispere  käis söötmas- jootmas ja saunaahju kütmas.

Teine etapp sundis nooremaid eraldama vanakesele korteris või majas nurgakest, kuhu tema tervise halvenedes aina sagedamini tohter  kutsuti ja kust põdeja haiglasse viidi. Kulminatsiooniks oli suht sage lahkumine elust kas polikliiniku ootepingil või haiglapalatis.
Arstiasju aeti tasuta.
Aga vanadekodud? Kümneid ja kümneid aastaid tagasi oli pereliikme vanadekodusse andmine teiste silmis häbitegu. Kuigi vastavaid asutusi oli juba tsaaririigiski (nn. bogadelnjad ja prijutid), kus väetike oli kroonu ülalpidamisel.

Käes on neljas etapp

Nüüd on siis talutraditsioonid ja tasuta abi  minevikku jäänud.Täna on vanurite järglased oma elutempoga kõigist varematest aegadest kaugel ees. Paljud ka geograafiliselt kaugel, hoopis välismaal.
Täna on vanakesele päevaringse hooldamise hankimine väga paljudel  juhtudel  väljapääsmatu. Sest kõige tähtsam on tööhõive ja palk. Selleta ei ole normaalset elu. Kui keegi peab peres vanakesele pühenduma, on aineline sissetulek oluliselt kärbitud, kui mitte isegi kriitilises seisus.
Vanurikodusid on pea igas riigis. Nimetused erinevad, sponsorid samuti.
Mu lapsepõlvesõbra tädi emigreerus enne suurt sõda USAsse ja töötas aastakümneid General Motorsis raamatupidajana. Kui aastad läksid ja jõud rauges, eraldas GM talle koha ettevõtte pansionaadis, kus teda peetigi firma kulul kuni surmani.
Nii USAs kui teistes tsiviliseeritud riikides on korralik võrk  äriühingute, riiklikke ja kogukondlikke hooldekodusid. Koha ja hoolduse  saamiseks piisab isiklikust pensionist ja/või kindlustusrahast.
Meie hooldekodud on tekkinud nii sihtasutustena (omavalitsused kureerivad neid SA nõukogude kaudu), kui ka erakapitalil. Hooldustasu on kõrge. Vanadustoetust saab suurem jagu eakaid alla 500 euro, president alla 5000. Veel väga üksikud elavad dividendidest. Varanduslik ebavõrdsus kehtib surmani.

Tavapensionär võib pansionist suu puhtaks pühkida. Kui linn või vald ei aita.

 Monika Haukanõmme küsimus.

Seda lugu sundis kirjutama hiljutine teemakäsitlus riigikogus. Tsiteerin protokolli, täpsemini saadik Monika Haukanõmme sõnavõttu:

„Minu küsimus täna on kantud murest nende eakate pärast, kes vajavad igapäevast hooldust ja nende ebavõrdsest kohtlemisest selles valdkonnas. Juulis valmis Maailmapanga raport, mis osutas Eestis süsteemsetele probleemidele selles valdkonnas, et omaste hooldajatel on liiga kõrge koormus. Avaliku sektori raha me praktiliselt sellesse ei panusta. Oleme ütelnud, et see on inimese ja tema perekonna enda mure, kuidas üks eakas saab hooldatud.  Eelmisel nädalal tuli uudis, kus hoolekandeasutused teatasid, et nad on sunnitud tõstma oma personali olemasolu tagamiseks koha maksumust 600-1200 euroni…Keskmine pension on meil  446 eurot.

Mida plaanib riik teha selleks, et need inimesed, kes abi vajavad, seda ka saaksid, ilma selleta, et perekond tegelikult langeks vaesuse lõksu?“

Minister Kaia Iva vastas, et kohe-kohe on valmimas Riigkantselei juures tegutseva rakkerühma kokkuvõte ja raport hoolduskoormuse vähendamiseks. Edasi veeretas minister kõik kohustused kohaliku omavalitsuse kaela.

 Arutelu asjatundjaga

Seadsin sammud raekotta sotsiaalosakonna juhi Alo Rebase juurde. Toon meie vestluse lugeja ette.

Kui palju hoolekandeasutusi  uues vallas olema saab?“

„Aktsiaselts Lõuna-Eesti Hooldekeskus Hellenurmes, SA Uderna hooldekodu  ja SA Rõngu Hooldusravikeskus“.

„Kas ongi nii, et vanuri eest  hoolitsemine  on meie riigis ainult perekonna enda mure?“

„Vastavalt Perekonnaseadusele on see pandud tõepoolest ülanevate ja alanevate astmete sugulaste peale. Ja sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt peab omavalitsus  põhjendatud juhtudel eakaid ja ülalpidamiskohustusega pereliikmeid toetama“.

„Kui palju eakaid  praeguse linnavalituse toetusega hooldekodudes on?“

„Üheksateist. See on hetkeses, sest uusi hooldatavaid paigutatakse juurde ning elu paratamatusena inimesed ka lahkuvad meie hulgast.

„Pension on väike, hooldustasuks sellest ei jätku. Seega  sugulased  peavad „alimente“ maksma. Kuivõrd nõutavad hooldekodudes kohad on?“

„Väga nõutavad! Kõigil hooldekodudel  on ootejärjekorrad. Toon ühe kujuka näite. Hiljaaegu pidin koha leidmisel kaasa aitama ühele eakale elvalasele. Oli erijuhtum. Saatsin kohataotluse Lõuna-Eesti 16le hooldekodule. Vastused sain 11st. Kõik olid eitavad. Kindlasti polnud ka vastamata jätnud  viies asutuses vabu kohti. Hooldekodud on ju  täituvusest  huvitatud“

„Kas juhtub ka seda, et vanur võetakse koju tagasi. Näiteks kuna ei jõuta „alimente“ maksta?“

„Seda juhtus masu ajal, kui paljud jäid tööta“.

„Nüüd selgub, et hooldekodud tõstavad hindu. Millega nad seda põhjendavad?“

„Põhiline probleem on hooldajate madal töötasu. Ja nood kipuvad otsima  teist tööd. Hooldaja amet on erakordselt raske. Nii füüsiliselt, psüühiliselt kui ka emotsionaalselt Hooldajaks ehk halastajaks peab lausa sündima. Sellegipoolest ähvardab inimest läbipõlemise oht.

Hoolealune võib paluda abi iga hetk. Kui neid on juba paarkümmendki, peab hooldaja jooksma nagu orav rattas. Seejuures ei tohi eksida ei rohu ega toiduga. Psüühiline ja emotsionaalne surve veel lisaks. Pole kerge näha nii sageli elust lahkumist, nagu see toimub hooldekodus“.

 „Nii et hindu tõstetakse personali palga tõstmiseks?“

„Mitte ainult. Kõik  kallineb – toiduained, kütus, kommunaalkulud“.

„Olen kuulnud, et hooldekodudes on vaimse ja füüsilise puudega isikud segamini“.

„Esiteks on meie riigis olemas erihoolekandeasutused. Teiseks, kui hooldekodu osutab ka erihoolekande teenust, siis psüühikahäiretega inimesed on paigutatud teistest hooldatavatest eraldi.

Küll aga on vanadusdementsuse diagnoosiga inimesed tavalise hooldekodu kliendid. Ka nende inimeste sõnad, teod ja käitumine võivad olla mõistetamatud ja ootamatud. Ajakirjanduses nurisetakse, et dementseid kiputakse lausa luku taga hoidma. Aga tüki hullem nii nende endi kui teiste jaoks on hulkuma minek.

Meenub juhus, kus hulkumine oli ülimalt suhteline, aga suurt närvikulu oli kümnetel inimestel. Üks dementne hoolealune oskas pugeda läbi avatud õhuakna ja ennast väljaspoolsel aknalaual istuma sättida. Ja see ei olnud esimene korrus!“

„Vahepeal liikus Elva vahel jutt, et tahetakse psüühiliste häiretega isikutele rajada hooldekodu lausa keset linna. Kas see vastas tõele?“

„Seda projekti volikogu ei aktsepteerinud. Tekkis otsekohe surve ka elanikkonna poolt, kes pelgasid oma kinnisvara hindade langust. Ja eks suvituskoha maine oleks ka ohus – meil oli juba juttu uitamaminejatest“.

„Kas saame rääkida hoolduskohtade hinnatõusust ka konkreetsemalt?“

„Mul on näiteks andmed Uderna hooldekodu uuest kohahinnast – 660 eurot“

„Aitäh!“

Kalju Hook

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X