Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
ArvamusEttevõtlusKogukond

„Siristajad“ ja „metssead“

Kes keelab kohalikus lehes reageerida sellele, mida keskmeedia avaldab? Mitte keegi!
Siin ühe leheloo refereering ja kommentaar

Eelmisel nädalal sai lugeda Andrus Kiviräha  artiklit „Metssigade võim ja voli“. Autori kohta on arvamusi ka meie vallas seinast seina, et  kelle  huvides see kirja- ja lehemees oma lugusid teeb. Sedapuhku  on Kiviräha  allegooria suunatud väga teravatele nähtustele, mis meie ühiskonnas toimuvad ja ei tohiks ükskõikseks mitte kedagi jätta. Nii poliitikute kui meedia peasihiks on juba täna väga selgelt riigikogu valimised, kuigi nendeni on jäänud aasta ja kolm kuud. Propagandatöö käib täie hooga. 

Andrus Kivirähk võttis tuld  endise justiitsministri Kaido Kama artiklist „Tahame oma riiki tagasi“, mis avaldati samuti  Eesti Päevalehes. Kama põhinõue on, et 2019. aasta valimistel osalevad poliitilised jõud väljendaks selgelt oma seisukohta  Rail Balticu, Tartu tselluloositehase, liigse metsaraie  ja fosforiidi kaevandamise kohta.

Kivirähk  ütleb välja kurva  teesi, et „sa võid kirjutada ja arvata palju tahes, tegelik elu liigub omas rütmis. Kõik need arvamusliidrid, kellele korraldatakse uhkeid lõunasööke ja „mõjukad”, keda pidulikult reastatakse ajakirjanduses, on ainult nagu linnud puude otsas, kelle osaks jääb meloodiliselt siristada, samal ajal kui metssead tuima järjekindlusega puude all aiamaad segi songivad. Metssigadele ei lähe lindude vidin vähimatki korda. Inimene, tema jah, imetleb ja armastab linnulaulu, lausub ehk isegi heldinult: „See on lõoke. See on kuldnokk. Aga nüüd laksutab ööbik.” Igal linnul oma laul! Metssead on anonüümsed, nemad ilmuvad pimedusest ja keeravad kedagi pelgamata kärssadega peenrad segi. Kui toas pikutanud ja lindude laulu nautinud inimene viimaks õue tuleb, on juba hilja“.

Kivirähk jätkab: „Nii on ka kõigi nende arvamusartiklite, avalike kirjade, tuliste teledebattidega. See on vaid ilus linnulaul… Kaua sa jaksad kurtidele kõrvadele epistlit pidada? Sest metssead muudkui toimetavad, nemad ei lase end millestki segada. Nemad on tegelikult need „mõjukad”, ehkki me nende nimesid ei tea…Ega siis Jüri Ratas või Siim Kallas ole need inimesed, kes Rail Balticu taga seisavad, isegi kui nad seda projekti avalikkuse ees kaitsevad. Tegelikud otsustajad ja tulevased kasusaajad on avalikkusele nähtamatud“.

Loo lõpetab autor kahe  küsimusega: „Kas on võimalik oma riik metssigade käest tagasi saada, nagu soovib Kaido Kama? Kas on veel võimalik panna püsti tugev tara ja elektrikarjus, et peenrad alles jääksid“?

Kommentaar:

Elva Elu ei soovi mingilgi määral halvustada kõiki ettevõtjaid. Absoluutne enamus neist annab kuust kuusse ja aasta aastasse lõviosa panusest, et meie riik ja ühiskond püsti seisaks.

Nüüd meie  kommentaar.

Ühes suhtes võiks kirjanikuhärrale ka vastu vaielda. Nii vaikselt „metsanotsud“ ikka ei toimeta küll. Tuleb ette, et siristatakse-röhitakse vägagi unisoonis. Ja see ühislaul riivab üsnagi teravalt kõrva ning on kõlama hakanud väga varsti pärast Eesti taasiseseisvumist. Omaaegse paadiomanikuna meenub Toivo Jürgensoni ministriks olemise ajal (1994-1995) välja kuulutatud nõue, mis seisnes pikas nimekirjas, mida kõike kõikidel mootorpaatidel olema peab. Sealhulgas kolm aeru, pootshaak, mootori varuosad, slepiköied, nii päästevestid kui –rõngas, muud nipet-näpet  ja isegi välipeldik! Selgus küll, et viimast nõutakse 12meetristele alustele.  Kõige põnevam  oli see, et grupil  ärimeestel olid nõutava  paadikauba  varud määruse ilmumise hetkeks juba täies koguses olemas. Seega „metsanotsud“ ei tuhni üksnes omasoodu, vaid tegutsevad (või, kui tahate, laulavad) vahel vägagi koos „siristajatega“.

Seesama kurikuulus Balti BAM peaks ju loogiliselt võttes meie piirkonnast läbi minema. Siin on raudteekeha olemas. Meeletu raha uue  ehitamiseks Pärnumaa soodes, kus pole pardale võtta ei kaupu ega reisijaid, käib valusasti meie kõigi maksutasku pihta. Ajaga aina rohkem. Metsanotsud aga , nagu neid isikuid Kivirähk nimetab, on juba valmis oma kruusakarjääride, muu toorme  ja maastiku hävitamise masinatega tegevusse astuma. Parimad palad lähevad muidugi Lääne „metssigadele“.

Poliitsiristamine pole meiegi kõrvadele kuulmata jäänud. On ammu  aeg ka meie vallarahval arusaamisele jõuda, et poliitiku lubadus ei maksa sentigi. Kui ta tuleb ja tõestab, et  on juba midagi olulist ka meie piirkonnale teinud (miks ta muidu siin kandideerib?), alles siis tasub mõtlema hakata tema valimise peale. Teeme nii, et ärasiristatuid oleks meie mail  täna ja aasta pärast võimalikult vähe.

Anname poliitikutele spikrina  paar näidet, mida neilt oodata tahaks.

Meil on riigiettevõte Eesti Enargia. Meil on probleem, et iivet on vähe. Noored emad peavad lapsukestega tegelema mõne aja ööd kui päevad, lastes lambikestel põleda. Vabastage nad kallist elektri- ja veel kallimast traadimaksust näiteks kuni lapse 3-aastaseks saamiseni!

Sellesama elektri abil saab  võita enam kui  300 000 inimese poolehoiu kõigil valimistel. Niipalju on meil pensionäre. Tasuta vool suurendaks eakate toimetulekuraha vähemalt kuni 60 euro võrra kuus. Vastav elektrikulu on köömes võrreldes selliste otsuste sotsiaalse ja, kui tahate, poliitilise efektiga.

Riigikogu valimistega määrab igaüks meist tervelt neljaks aastaks ka oma isikliku elukäigu. Kellegi jaoks võivad need aastad jääda isegi elu viimasteks. Oleme ju surelikud.

Kalju Hook

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Kalju Hook

ajaloolane, ajakirjanik ja tõlk. Töötanud Pärnu Raadios, Õhtulehes, Rahvalehes ja Pärnu Ekspressis. Kaastööd teinud Eesti Raadiole ja Elva Postipoisile.

Sarnased artiklid

X