Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
ArvamusSport

Marek Tiits: raha eest ostetud armastuse lootusetus.

Mis oli see vägi, mis tõmbas wabariigi-aegadel spordiväljakute äärde sadu ja tuhandeid pealtvaatajaid, ning seda isegi väikelinnades? Kindlasti meelelahutusvõimaluste vähesus, jah. Aga mitte ainult.

Tallinna Spordi, Kohila Püsivuse või Mõisaküla Ülo jalgpallimeeskonna kodumängud olid alati rahvast pungil, rääkimata siis harvem aset leidnud kergejõustikuvõistlustest või muudest spordiüritustest.

Üks publikut koondanud element, mis tänapäeval, mil võimalusi vaba aega sisustada ja meelt lahutada on pehmelt öeldes pööraselt, oli toona kahtlemata inimeste paik- ning kogukondlik ühtekuuluvus. Tõukus too erinevaist asjaoludest, olgu siis varalise staatuse erinevused ehk klassivahe, rahvustel põhinenud vastasseisud või linnadevahelised rivaliteedid, vahet pole. Rahvas käis ja nautis oma kohalikku «toodangut».

See on miski, mis nüüdseks on kadunud, ja selle algaine taasleidmise kallal näevad kurja vaeva kümned spordiklubid üle Eesti. Nende otsingute käigus on tekkinud kaks maailmavaatelist leeri ja kohati on seisukohtade erinevus kahe leeri vahel näivalt ületamatu.

Kurblik fakt aga on, et peale Kalev/Cramo korvpalliklubi, paari vollesatsi ja jalgpallileerist Nõmme Kalju ning FC Flora ei olegi Eestis rohkem spordiklubisid, kes suudaksid tuua saalidesse või staadionitele neljakohalist arvu publikut. Kuhu need inimesed siis kadunud on ja kas nad tõesti ei suuda end hingelisel tasandil oma kodukandi sportlastega nii palju siduda, et neile oma toetus anda?

Tegelikult ei ole nad mitte kuhugi kadunud. Eesti spordiklubide ainus tee püsiva publiku ja marutoetajate baasi tekkimisele on paljuräägitud ja vähenähtud fenomen nimega kogukondlik identiteet, mis vajab ärgastamist.

See jutt ei meeldi paljudele, tõsi, sest paljude spordihuviliste jaoks on sportlik edu, väline glamuur ja platsil või rajal nähtava matši vaatemängulisus esmatähtsad. Seda kõike suudavad Eestis aga pakkuda vähesed, liiga vähesed võistkonnad ja atleedid. Nii polegi imestada, et paljud kossusõbrad on pigem valmis öösel teleka ees istuma, et NBA staaridele kaasa elada, kui et lähevad Rapla või Pärnu satse saali toetama. Tuhanded vutisõbrad üle Eesti suhtuvad kohalike meeskondade tegemistesse parimal juhul leigelt, sageli aga raevuka põlastusega. Ja tarvitavad selle asemel meelsasti taevakanalite vahendusel elutubadesse paiskuvaid Euroopa tippliigade ülekandeid. Tõsi, tasemevahe välismaiste ja koduste spordiliigade vahel on jõletislik, nii väljakul kui selle ääres. Aga ta oli seda ju ka 1930. aastatel, kas polnud?

Väikeste linnade mehed on lollakad, ütles Vaiko Eplik ühes oma legendaarses laulus. Tihti ongi, aga mitte spordis, sest just Eesti väikeste linnade spordiklubisid juhtivad mehed on need, kes on kitsikusest väljapääsu leidmiseks pööranud pilgud ajalukku, juurte juurde. Ja sageli juhtub, et nad täidavad niši, topivad kinni augu, mis haigutab nende linna kultuuri- ja spordielu müüris.

Ehedaid näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Või siiski, Tallinnast, tõsi, tuleb päris kaugele minna. Näiteks Elvasse, kus kohalik jalgpalliklubi on näidanud publikuarvuga tagatulesid Rakvere, Narva ja Paide ametivendadele, rääkimata mitmest Tallinna profiklubist. Milles Elva jalgpallijüngrite fenomen seisneb? Järjepidevas ja usku kaotamata tehtud töös kogukonnaga. Osatakse ja tahetakse ära kasutada väikese linna eelist, mis tähendab otsekontaktide saavutamise lihtsust ning seeläbi suhtarvus väga korralikke pealtvaatajaarve. Samuti tehakse palju sõna otseses mõttes ühiskondlikku tööd, mis väikeses linnas eriti teravalt silma torkab.

Võtame pisut suurema näite. Viljandi, kus kaks spordigiganti: käsipalliklubi HC Viljandi ja jalgpalliklubi Viljandi Tulevik. Linnas toimib aga miski, mida pole õnnestunud mujal näha: kahe spordiala klubide koostöö. Publikut jagatakse, mitte ei konkureerita selle pärast. Staadionil ja saalis on nädalast nädalasse, mängupäevast mängupäeva ühed ja samad näod. Ühel päeval kaelas sinivalged, teisel sinikollased sallid. Klubid kutsuvad aeg-ajalt vastakuti linnaelanikke üles teise meeskonna mänge vaatama, ka mängijaid endid võib näha tribüünidel.

Need kõik on pealtnäha väikesed asjad ja kriitikud saavad alati parastavalt naerda ja öelda: «Jah, jutt on ilus, aga publikut on ikka 250 – millest me siis räägime?»

Me räägime sellest, et Eesti väikeste linnade klubid ei jõua mitte iialgi sellele tasemele, et rahaga armastust osta. Küll aga on paljudes neist linnadest jõutud arusaamale, et armastust on võimalik armastuse vastu vahetada. Ja see on märksa jätkusuutlikum suhe, sest pärast raha eest ostetud armastuse otsasaamist minnakse ükskõikselt laiali. Nii see täiskasvanute maailmas lihtsalt käib.

Ja nii ongi õige. Nii hoida, nii jätkata. Elagu Elva, Viljandi, Tõrva, Põlva, Kehra ja teiste väikelinnade spordimansad, Eesti spordielu selgroog!

 

Allikas Postimees: http://https://sport.postimees.ee/4314185/marek-tiits-raha-eest-ostetud-armastuse-lootusetusajakirisport.ee/

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X