Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguKogukondKohalik Võim

Elva lähiajalugu raiuti raamatusse

Elva kirjamees Jaan Kärner ilmutas 1934.aastal satiirilise romaani SOODOMA KROONIKA. Kordustrükk ilmus see 1955.aastal, kuid juba tsenseeritult. Väikese tekstivalikuga vanameistrit meenutades pakume tema kirjeldatud Elva elupildikesi 1924.aasta hilissuvest kuni 1925.aasta jaanuarini.

Elva varasügise õhtu 80 aastat tagasi:

“Kepp kõvasti käes, käis Kusta Sikulokutaja oma lühikesel tatsuval sammul
ringi nagu saaki luurav isakass. Jõudis käidavamasse linnajakku, kus reipalt
kees ja kihas une-eelne elu. Inimesi liikus tänaval rohkesti, sõelus niisama
otstarbeta üksteisest mööda või läks paarikaupa, lõbusasti vesteldes.Avatud
akendest kandus välja tüdrukute ja poiste kilkeid, mandoliinide ja kitarride
värisevaid helisid, kuivama pandud jalatsite ja lapsemähkmete vänget lehka…“

Kommentaarid: Raamatu kangelaste nimed on välja mõeldud, kuid pea igaühe taga oli
reaalne prototüüp. Soodom oli muidugi Elva, linnaks nimetas autor seda varjamisi.

Stseen Elva kõrtsis:

„Kõrtsis valitses harukordne elevus. Kalli konjakiga tuju tõstes vaidlesid
linna suurärimehed ja suvitajad ägedasti poliitiliste päevaküsimuste üle.
Tüsedad talumehed, põrutades rusikaga vastu lauda, siunasid valitsust,
manasid selle majanduspoliitikat. Sõimlesid vastastikku turukaupmehed ja
lihunikud, kirusid kitsast aega ja teenistuse vähesust. Norutasid niisama
ebamääraste elukutsetega isikud ning muud issanda päevavargad. Kuulatasid
teravasti ühe kõrvaga, et parajal ajal sekka visata mõne soolase sõna või laia
naerupahvatusega avaldada heakskiitu naabrite kõnele, kelle klaasist salaja
lootsid omalegi keelele karastust. Kaks ehitustöölist aga seisid süngeina ning
asjalikena leti juures, tühjendades pikkamisi oma õllekanne…“

Kommentaar: Toona oli Elvas kaks kõrtsi ja üks restoran. Viimast hoidis Simeon Huoponen
oma „Elwa“ hotellis hindade abil piisavas sündsuses. Kõrtsides aga käis see
päris „elu“.

Elva eredamaid tüüpe 80 aastat tagasi:

„Aksel Porovardjal, advokaadi vennal, on suur talu Soodoma lähikonnas…Ta
armastab nädalas seitse päeva veeta Soodomas, kus ta on tegev ühe
tarvitajateühingu ja teise ühispanga juhatuses. Ka ärilisi kalduvusi on tal, ja
poliitikaski lööb ta jõudumööda kaasa. Oma õigust ajab ta taga ikka ja alati.
Ühe kahemõttelise sõna pärast on ta valmis vaidlema ning protsessima kasvõi nui pooleks. Ühe paberise saja marga pärast võib ta käia kohut kas või senatini“.

Kommentaar: Eesti mark kaotas kehtivuse 1928.aastal. Seni jõudis see niivõrd
devalveeruda, et marga eest sai sendi ja 100 marga eest 1 krooni.

Eredamaid tüüpe 2

„Pidas ennast tähtsamaks meheks Soodomas Peebuleedu.Vene ajal urjadnik,
iseseisvuse algul kriminaalametnik, siis poliitilise politsei agent, nõudis nüüd
haiguse tõttu pensioni, aga tundis ennast ometi küllalt kõbusa olevat
omavalitsuse asju ajama. Majaomanikuna oli ta pääsenud linnavolikokku ja
koguni selle juhatajaks, kuid ei leidnud sellest veel küllalt rahuldust. Tahtis
saada kui mitte kohe linnapeaks, siis vähemalt linnanõunikuks…
Tuli nüüd advokaadi juurde kolme Pilpaküla mehega, kes tema kui volikogu
juhataja poole olid pöördunud kaebusega, et neile ei anta ehituskrunte.
Ei või tema, Peebuleedu, kui aus inimene lihtsalt kannatada. Tahaksid vaesed
inimesed lapikest maad, kuhu ehitaksid oma hüti ja asutaksid keeduviljaaia,
aga ei saa. Ei saa sellepärast, et nad ei taha ega jõua anda altkäemaksu ja
meelehead. Aga rikkad kaupmehed ja teised, kes jõuavad linnanõunikku ja ta
sõpru joota, need saavad, neile ei keela keegi“.

Pildike linnavolikogu istungilt:
„Soodoma linnavolikogu koosolekut peeti kuuma ilma tõttu lahtiste akende
juures.Ning sellepärast kogunes uudishimulikke pealtkuulajaid rohkem
akende alla kui umbsesse kitsavõitu saali. Sealt nad siis avaldasid oma
seisukohta iga päevakorrapunkti puhul teravate, lopsakate vahemärkustega ja
laia, hirnuva naeruga. Õhutasid sellega aina ägedamini sõna võtma
linnanõunik August Madjakut.
August Madjak oli oma kõrgele kohale pääsenud töörahva esindajana. Vaatas
nüüdki aknast välja ning, nähes seal hulka tuttavaid tahmanägusid, otsustas
neile oma sõnadega anda tõendusi, et ta seisab vankumata valvel nende huvide
eest. Rääkiski siis pikalt ning laialt iga küsimuse puhul ja, lugedes
pealtkuulajate nägudelt ja omavahelisest lõõpimisest aina heakskiitu ning
poolehoidu enesele, sattus järjest rohkem hoogu.
Olid teisedki volinikud sel päeval erakordses jututujus. Nii jõuti alles kahe
tunni pärast päevakorra tähtsaima küsimuse – linna turu teisele platsile
ületoomise juurde…
Linnanõunik Madjak jätkas oma kõnet: „Ja ütle mia teile niisedäviisi,“ seletas
ta oma põriseva õllebassiga, „et turgu om iks rohkem vaja vaestele kui
rikastele. Rikas võip minna puuti ja osta, mes tä igänes tahap, sest täl om raha.
Vaene inemine aga piäp egät kopkat kümme kõrda peon ringi veeritämä enne
ku ta selle vällä annap. Ja selleperäst om iks väegä oluline, et turg temäl oless
lähikesen, sest turuld ta saap iks kõike odavambald osta ku poodist. Miu ku tüüliste esitäjä kohus on saista selle iist ja mia tahass ka teile süäme pääle panna, et turg tulep meil iks üle tuvva – ja meda varemb, sedä paremb. “

Kommentaar. Elva turu kolimine Tuletõrjemaja esiselt Kesk ja Puiestee
tänava nurgasiilule käis kolm aastat (1923-1926). Asukate hoiak sõltus
elukohast ja äride asetsemisest. Kolm aastat pruukisid vastaspooled karmilt
suud nii alevivalitsuses kui kohtuski.

Soodoma sügis:
„Vallutas soodomlaste meeled tusk ja igavus.Ei nad osanud oma unise eluga
midagi peale hakata, rabelesid nagu kalad vastu jääd madalas vees. Naised
pidasid lõputuid jututunde, pekstes keeled villi linnakese pisisündmusi
arutades ja naabrite patukesi taga rääkides. Mehed istusid kõrtsides, loputasid
viinaga oma tuska alla, õiendasid räusates ja praalides omavahelisi arveid või
kaklesid kodus naiste ja lastega, valades neile välja om meelekibedust.
Elas Soodom, nagu ta oli elanud juba maailma algusest: jõi, peksis keelt,
rikkus abielu, heitles tüki leiva ja pitsi viina pärast, sigitas lapsi ja palus
jumalalt neile kergemat elu“.

Tartu maantee koolimaja valmissaamisest:
„Sai katuse alla Soodoma uus haridustempel, õnnistati pidulikult ühel
novembrikuu pühapäeval. Nagu tööline Karindosk oli lubanud, nii ta ka oli
teinud: koolimaja peasissekäigu kohal seinal ilutses korralik punane viisnurk.
Laskis politseiülem Simastel viisnurga kohe kõrvaldada ja käskis oma abil
alata juurdlust süüdlase kidlakstegemiseks ning vastutuselevõtmiseks…
Õhtupoolikul algas uue haridustempli väärikas niisutamine, mida tehti nii,
kuidas kellegi jaks ja tasku lubas“.

Kommentaar: Elva Alevi Algkooli uue hoone avamine toimus 16.novembril
1924. Koolis oli 322 õpilast ja 10 õpetajat. Lugu viisnurgaga võis tõene olla, sest
enne 1.detsembri riigipöördekatset tegid punased Eestis väga ägedat kihutustööd.

1924.aasta detsembrimässust:
„Jaoskonnaülem Lui Simastel kuulis telefoni vihast helinat, hüppas kohe
voodist ja sööstis niisama, aluspükste väel, kantseleisse. Võttis telefonitoru,
jäi üha kasvavas hämmastuses kuulama karme sõnu, mida raiuti järsult, nagu
kirvega: „…äsja Tallinnas toimunud pahempoolse riigipöörde
katse.Valitsusetruu politsei ja sõjaväe abil loodetakse mäss varsti maha
suruda. Kohapeal tarvitusele võtta kõik ettevaatus-abinõud. Teadaolevad
kommunistid ja muud kahtlased isikud arreteerida. Toimida kiiresti ja suurima
ettevaatusega. Olete isiklikult vastutav teie jaoskonnas juhtuvate segaduste
puhul. Lõpp!“…
Paarikümne minutiga oli kogu linnakese välis- ja salapolitsei jalul, ja rünnak
algas. See kestis kogu öö ja järgmise päeva ülemuselt üha korratud ning
täiendatud juhtnööride järgi. Ning kui sügisene öö uuesti langes üle Soodoma ja kohalikud tööstus- ning kaubandustuusad „Hõimukõrtsi“ kokku tulid, olid linnakese ainsas vanglas samuti koos kõik kohalikud punased tegelased“.

Kommentaar: Telefonist tulnud teksti ehk tänapäevaselt telefonogrammi on kirjanik
adekvaatselt edasi andnud.

Ärevast aastaalgusest
„Uus aasta algas Soodomas ärevalt ning endeliselt. Teisel jaanuaril, hommikul
vara, läks üle linna raske äikesehoog, mis põhjustas elanikkonnas paanilist
hirmu. Äike südatalvel, kes on seda enne kuulnud !
„Jumala sõrm, mis muud!“ ohkasid ebausklikud eided ning otsisid välja piibli
ja lauluraamatu, et lugedes ja lauldes oma patust hingekest pühitseda viimse
kohtupäeva vastu.
Aga mitte üksnes ebausklikele eitedele, vaid ka teistele ristiinimestele tuli
meelde jumal, kui taevas sülitas tuld ja õhk lakkamata kõmises nagu linnale
läheneva vaenlase kahurite mürinast. Abielurikkujad naised, joomarid isad,
kaupmehed, kes tüssanud ostjaid kaaludega ja riiki tulude varjamisega,
muutusid hetkeks headeks ning ausateks, tõotasid tulevikus loobuda kõigist
pattudest ja pahedest.
Vaatasid „Hõimukõrtsis“ teineteise otsa Soodoma suurtöösturid ning
ärimehed Juhan Pohlak ja Kristjuhan Sarapik. Ei leidnud kumbki sõnu, mis sel
hetkel oleksid kohased kausuda. Õnneks tuli samal ajal sisse advokaat Armin
Porovardja.
„Mis te konutate siin tühja laua juures? Kas te ei näe ega kuule, et viimnepäev
on ligi tulnud? Võtke veel viinakest, kuni oma silmad lahti on. Ega pärast
surma enam saa. Hei, oober, üks konjak kahe kutsikaga!“
Ja algas võtmine, mis kestis vahetpidamata kogu selle päeva ja järgmise öö“.

Kommentaar: Selline loodusnähtus olevat 1925.aasta jaanuaris tõesti Elvas aset leidnud.
Aga see, et rahvas paanikas oleks olnud, oli ilmselt kirjanduslik liialdus.
Tänu Postimehele teame, et XIX sajandi lõpupoole vuhises üle Puhja, Elva ja
Rõngu ka „suur ere valgus“ ehk UFO ja ka siis keegi paanikasse ei sattunud.

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X