Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguKogukond

Mida söödi, mida joodi? Ja kas seda ka täna maitsta saab?

Idanaabri muinasjutud lõppevad sageli sedastusega, et asi päädis peoga, kus palju söödi ja mõdu- õlut joodi. Aga veel rohkem olevat mööda vurre suust mööda voolanud. Kes käskis nii suurt nutthallitust nina alla kasvatada!

Mõni lugeja võib nurisema hakata, et meie leht väga palju ajalukku kaevub. Tegelikult polegi võimalik kaevuda – olnu kaugus tänapäevast on väga suhteline asi. Elva metsapargi männid on 150 aastaga ära näinud vaata et oma seitse põlve elvalasi ja kaevad täna sama rahuliku pilguga ka meid ning meie lapsi ja lapselapsi.
Tuletõrjemaja, millest äsja kirjutas Fred Koppel, on 110 aastat vana. Ja seal ta seisab – ole hea ja mine katsu käega!

Aga tänases loos läheme toidu juurde. Sellise toidu juurde, mida ei valmistatud oma perele, vaid igale sisseastujale.
Närime veel natuke närve lugejal, kes ajaloofänn ei ole, ja teatame, et 1645.aastal sõitis siinmail ringi Riia postiametnik Becker, kes kinnitas kirjalikult, et Tartu-Riia maantee ääres seisab Uderna kõrts ja pakub reisijale nii süüa, kui juua.

Aga mida? Miks küll Becker seda kirja ei pannud?
Ju oli põhjus selles, et siinne menüü oli samasugune, nagu kõikides teisteski kõrtsides ja suuremat huvi ei pakkunud.
On andmeid, et kõrtside universaalne roog oli lihasupp – leemel suured lihatükid sees, täitsa hartšoo kohe! Vene võimu ajal tuli muidugi paastu nõuetest kinni pidada ja pakkuda oasuppi. Joogikaart oli samuti lihtne – mõdu, õlu ja mõisniku viinaköögi kraam. Tsaarivõimu ajal lisandus tee, aga Indiast seda puru ei toodud – nõmmeliivatee ja vaarikavarred kõlbasid küll.
Kroonitud peadele Uderna kõrtsis lihasuppi ei pakutud. Neil olid kaasas oma kokad ja toidu tooraine. Nii oli Karl XII (1701), Peeter I (1719), Katariina II (1764) ja Aleksander I (1802) külaskäigu ajal. Kokad, toidumoon ja roasoovid saadeti ette. Küllap meie oma kulbiliigutaja vaatas kõrtsiköögis toidutegemist pealt ja pani tarkust kõrva taha.
Kirjanik Aino Kallas elas kuude kaupa Elvas, samanimelises võõrastemajas aastatel 1900-1915. Talle meeldis siin kirjutada ja meeldis veel midagi. Päevikus on kirjas et see midagi oli igapäevane lihasupp ja hobuste korskamine maja siseõues. Rehkendame kokku – tuleb välja, et siinkandis sai söögikohtades lihasuppi täpselt 270 aastat järjest!
1891.aastal lasi Uderna mõisnik Fuchs ehitada jaamahoone vastu suverestorani Waldhof. See põles mõne aasta pärast maha.1903.aastal avas Kesk tänaval uksed restoran Tsentraal.
Ka nendes oli toiduvalik suhteliselt tagasihoidlik. Tsentraali pidas ju alates 1920.aastast tänapäeva mõistes tööliste ühiskassa ehk täpse nimega Elva Tööliste Vastastikkuse Abistamise Selts.
Pöörde Elva ühistoitlustusse tõi Simeon Huoponen, kes hotell-võõrastemaja Elwa 1918.aastal ära ostis. Kes siis veel seda teha suutnukski – mees oli tegelenud toiduäriga Viiburis, Oranienbaumis, Peterburis (esindusrestos Vien) ning Saksamaal ja enne Elvat ka Tapal ja Tartus (hotell-restoran Bellevue). Menüüsse ei pugenud küll mingid itaalia- ja prantsuskeelsed või tont teab, mis imenimetused nagu tänapäeval. Roa lihtsat nime sai veerida eesti, saksa, vene ja soome keeles. Kahe sõja vahel, kui Elva oli üle maailma tuntud suvituskoht, olid menüüd Huoponeni restos juba ka inglise keeles. Ja pakkusid hästi mitmekesiseid toite.
Lihtsamad road (mine tea, ehk ka seesama lihasupp) olid samal ajal pakkuda Elva söögisaalis, mis 1932.astal pankrotti läks, vaevalt aga kahes kohalikus kõrtsis, mille nime mitu korda vahetati.
Korralikud kokad olid palgatud kõigis kümnes Elva pansionis ja muidugi Alma Karu suverestoranis Tartu mnt.15. Viimasest läksid ettekandjaneiud suvel tellimusi võtma üle kogu Verevi ranna ja tõid soovitu kenade kandikutega kas pinkidele või otse liivale.

Fotod: Elva linn vanadel fotodel

Nõuka-periood oli ühistoitlustuses põhimõtteliselt kasarmuaeg. Üle riigi kirjutati ette absoluutselt ühesugune võimalik menüü. Ja hinnad ka. 1950.aastal palgati kokk Peedu Kirjanike majja, 1966.aastal tegi uksed lahti restoran Elva Pika tänava jaamapoolses otsas.
Menüüd olid kaasaegsed, toidud maitsvad, kuid nõukogulikult ilma liialdusteta.
Mis puudutab teisi söögikohti, näiteks 1950-1960.aastate einelaudu nr. 2 ja nr.4 ning õlletuba ja hiljem puhvetit jaamahoones, siis seal olid „soojadest“ roogadest põhiliselt pakkuda prae- ja keedumuna ning keedetud viinerid-sardellid. Viimased maitsesid küll tunduvalt paremini, kui poest ostetud tänased.
Kohvik Kesk tänavas pakkus põhiliselt kohvi ja napsu.

Lõpetuseks.
On siiralt kahju, et kaheksa koka- ja majapidamisraamatu autor, üleriigiliselt iseseisvas Eestis tuntud Elisabeth Sild-Kutsar asus Elvasse elama alles 1944.aastal. Tema superretsepte polnud siin nõuka-ajal kusagil käiku lasta.

Ah et kas ka täna vanaaegseid retseptitoite maitsta saab?
Saab küll. Restoranis Waksal valmistatakse häid roogi sageli just nimelt Elisabethi kokaraamatu järgi. See 1932.aastal ilmutatud retseptiraamat on sealsetel kokkadel olemas.
Nemad pakuvadki vahetevahel maitsta 80 aasta vanuste retseptide järgi valmistatud toite.

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Kalju Hook

ajaloolane, ajakirjanik ja tõlk. Töötanud Pärnu Raadios, Õhtulehes, Rahvalehes ja Pärnu Ekspressis. Kaastööd teinud Eesti Raadiole ja Elva Postipoisile.

Sarnased artiklid

X